Kustav Jõgisoo on alati kõrgemale vaadanud

Kose vallas Tammiku külas oma sünnikodus on 85 aastat elanud Kustav Jõgisoo, kel ülehomme on sünnipäev – elatud aastatele lisandub veel üks.
Tanumatee Kustavi kodutallu oli üsna porine, lähedalasuv Nõiakaev pahises tormakalt üle äärte ja naelutas aprillis kaasmaalasi mõnelgi õhtul uudiste ajaks teleri ette vaatemängust osa saama.
Koguduseliikmete Liina ja Arvo Rodi sõnul vooris rahvast siis Tuhalasse kui laulupeole. Läksin minagi, aga ennekõike külla. Kustavile, kes külalise ootuses oli küünlagi süüdanud.

Austus vaimuliku ameti vastu
Kirikuõpetajate ja köstrite veri on vist punasem ja kangem kui teistel inimestel, tekkis mul mõte tagantjärele. Kustav oli välja otsinud mõne vana kaardi, Kose kiriku 700. aastapäeva laululehe aastast 1931, oma leeripildi.
Üks kaart kuulus kunagi Kustavi isale Kustav Kattenbachile ja selle oli talle kinkinud leeripäevaks õpetaja Christ­fried Hörschelmann. Aasta oli siis 1900 ja Kose kirikus altari ees olnud toona sada poissi. Värvilisele postkaardile on trükitud sõnad «Au olgu Jumalale kõrges», mida leeripoisid võisid lugeda kiriku võidukaarelt.
Need sõnad on kogu elu saatnud ka Kustavit. Kustavi vanaisa Pearu oli Kose koguduse köster, kuid suri kaks kuud enne poja sündi. Köstri ameti võttis üle Kustavi onu Gustav Rutopõld, kellest hiljem sai Tartu Peetri koguduse õpetaja ja Tartu praost. Teine kallis kaart on Kustavi ristimise ajast, õpetaja oli siis Harald Põld.
Kiriku suurt juubelit meenutab koltunud laululeht, aga Kustav ei mäleta, et oleks siis kirikus olnud. Aga oli ta toona ka vaid seitsmene.
Leeriõnnistuse andis talle Hugo Valma aastal 1946. Pildil seisab Kustavi ees neiu Vaike, mäletamist mööda seljas roosa heegeldatud kleit, sest riiet oli pärast sõda raske saada. Kustav lootis küll neiut kosida, aga läks teisiti.
Kustav on paljusid õpetajaid tundnud. Meenub seik sõjajärgsest ajast, Richard Jõgisest, kes teenis Kosel ja Tuhalas aastatel 1929–45. Ükskord pärast jumalateenistust viidi Richard Jõgis ära.
Kui ta aastate pärast vangistusest naasis, tulnud ta otse Tuhalasse, inimesed tundnud ta ära ja hakanud nutma.

Ükski jumalateenistus ei jää vahele
Kustav austab ja hindab kõiki õpetajaid, ka praegust noort õpetajat Mare Palgit, kes käis Suurel Reedel talle kodus armulauda jagamas. Kustavi kolmest vennast pole enam kedagi elavate kirjas, õde elab Harju-Jaanis. Nii nagu vennad, sõdisid ka paljud klassikaaslased Saksa sõjaväes ega tulnud eluga tagasi.
Üks vendadest langes Dresdeni all, kui liitlasväed linna pommitasid. Teine vend sattus valel poolel sõdimise eest Riia vangilaagrisse, pääses eluga ja töötas hiljem raamatupoes. Tal oli väga hea pea, kinnitas Kustav, kes ise sõjas ei olnud, sest raskeid piimapütte tõstes sai selg kannatada, tuli raske seljahaigus, ta pandi kipsi ja pidi mitu aastat lamama.  
Oma pika elu jooksul on Kustav ikka talutööd teinud: oma kodus ja kolhoosis, kus teda peeti lugupeetud meheks. Veel tähtsam on aga see, et 45 aastat oli ta koguduses revisjonikomisjoni esimees. Ilmaski ei jätnud ta jumalateenistust vahele.

Kuulab raadiot
Veel viis aastat tagasi väntas ta jalgrattaga kiriku poole, nüüd peab leppima jumalateenistuse kuulamisega raadiost. Tartu Pereraadiost kuulab ta pühapäeval hommikuse teenistuse Tartu Pauluse kirikust, kella kolmese Oleviste ja kella viiese teenistuse Nõmme kirikust. Ja hindab Ove Sanderi igati tubliks meheks, nagu ka kogudust varem teeninud Voldemar Ilja.
Televiisorit vaatab ta vähem, sest silmad hakkavad vett jooksma. Aga see ei takista teda Eesti Kirikut lugemast.
Viimase aasta jooksul on Kustav kaks korda hirmu tundnud, sest rahahimus mehed tungisid talle majja lootuses kokkuhoidlikult elava mehe käest noos saada. Eks saadigi, aga veel suurema summa lootuses tuldi tagasi ja siis ka peksti Kustavit.  
Aga kõik möödub, loodetavasti ka Kustavi hirm.
Seinalt raami seest vaatab Kustavi noorpõlvepilt, pärast raamimist leiab seal koha koguduse tänukiri, mis Kustav Jõgisoole kingiti möödunud aastal 85. sünnipäeval.
Rita Puidet