Avaldus 325. aasta Nikaia kirikukogu aastapäeva puhul

2025. aastal on paljudes paikades tähistatud Nikaia kirikukogu 1700. aastapäeva akadeemiliste konverentside ja kiriklike tähistamistega. Ka meie, Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE), soovime nende laialdaste tähistamistega ühineda, sest oleme sellele kirikukogule ja selle otsustele paljus tänu võlgu.

Nikaia kirikukogul õnnestus sõnastada usutunnistus, mis väljendab meie usku ühte Jumalasse – Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse – Pühakirja tunnistuse väljendusena.

Meie jaoks seisneb kirikukogu tähendus tänapäeval eeskätt kolmes valdkonnas: kirikukogu õpetuslik usutunnistus, poliitilise võimu roll kirikut puudutavates küsimustes ning ülestõusmispüha ühise kuupäeva kehtestamine. Järgnevalt soovime käsitleda neid punkte lähemalt ja hinnata neid Leuenbergi konkordia, EKOE alusdokumendi, valguses.

1. Õpetuslik usutunnistus

Oleme teadlikud, et 325. aasta õpetuslik usutunnistus ei toonud algselt selle ajastu intensiivsetes dogmaatilistes vaidlustes rahunemist, kuid oleme tänulikud, et Pühakirjas tunnistatud Jumala inimesekssaamise saladusele oli võimalik läheneda filosoofilise mõiste homoousios abil. Seetõttu näeme 325. aasta usutunnistuses alust arengule, mis viis 4. sajandi jooksul Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse sõnastamiseni – usutunnistuse, mis on tänapäeval laialdaselt oikumeeniliselt vastuvõetud.

Leuenbergi konkordia asetub teadlikult sellesse õpetustraditsiooni (LK 4 ja 12), järgides reformatsiooni teoloogiat, mis sidus end selgesõnaliselt varase kiriku usutunnistustega. Oleme veendunud, et see side ei tugine mõtlematule traditsionalismile, vaid teoloogilisele arusaamale, et õigeksmõistuõpetus kätkeb endas õpetust kolmainu Jumalast (LK 8).

Usu sõnastamine Jumalasse kui Kolmainsusesse oli uuenduslik läbimurre Jumalast mõtlemises. See on äärmiselt aktuaalne ka tänapäeval, eriti arvestades laialdaselt levinud mõtteviisi, mis peab usku kolmainu Jumalasse tarbetuks raskenduseks. Kristlikku arusaama Kolmainsusest seatakse pidevalt küsimuse alla, eriti kohtumistes teiste religioonidega, ning seda on sageli raske edasi anda sekulaarses maailmas. Seetõttu võtame kirikukogu aastapäeva võimalusena uuendada oma pühendumust kesksele usutunnistusele Jeesusesse Kristusesse ja kolmainu Jumalasse ning nende päästvale tähendusele, mida rõhutab sõnastus „meie eest ja meie päästmiseks“. Kohustume leidma uusi ja värskeid väljendusviise, et jagada selle usutunnistuse tõde tänapäeva maailmaga meie ühisel tunnistamisteel.

Nikaia anateemade (hukkamõistmiste) hilisem ärajätmine õpetab meile, et tõese usu tunnistamine ei saa tänapäeval toimuda välistamise ega hukkamõistu kaudu, vaid lepitatud mitmekesisuse kaudu – nii nagu Leuenbergi konkordia on aidanud meil seda mõista.

2. Poliitilise võimu roll

Oleme teadlikud, et keiser Konstantinus Suure rolli Nikaia kirikukogul hinnatakse mõnel pool väga kriitiliselt ning et tema mõju kirikukogu teoloogilistele aruteludele peetakse liialt ulatuslikuks. Selle üle, milline oli keisri tegelik mõju kirikukogu tulemustele, puudub üksmeel.

Ajaloo vältel on ka protestantlikud kirikud saanud kasu olukordadest, kus poliitilised jõud on võtnud vastutuse kirikukorra eest. Kui tänapäeval leidub lähenemisi, mis kujutavad keisrit mudelina kristlikust valitsemiskorrast, milles kiriklik ja poliitiline võim on harmoonilises ühtsuses, siis me distantseerume otsustavalt sellistest arusaamadest:  poliitilist võimu ei tohi teoloogiliselt ületähtsustada ega tohi ka kirikuid poliitiliste jõudude tööriistaks muuta. Tänapäeval peame üheks riigi oluliseks ülesandeks usuvabaduse ja veendumusvabaduse tagamist.

Ütleme seda muu hulgas enesekriitilises vaimus omaenda reformatsioonitraditsioonide suhtes, mis kasutasid mõnel juhul võime selleks, et teoloogilistest vastastest vabaneda. Nende vastaste hulgas olid eeskätt need, kes ei suutnud toetada Nikaia usutunnistust ja olid seetõttu sunnitud emigreeruma või hukati. Siin seisame meie kui EKOE hoopis teistsuguse tunnistuse ja teenimise arusaama eest – sellise eest, mis on pühendunud „õigluse ja rahu eest seismisele“ (LK 36).

3. Ühine ülestõusmispüha kuupäev

Oleme teadlikud, et ajalooliselt ei ole lõpuni selge, kuivõrd saab ülestõusmispüha ühise kuupäeva kehtestamist seostada Nikaia kirikukoguga. Siiski peame seda otsust oluliseks verstapostiks, mis võib ja peab ka tänapäeval meenutama meie ühist oikumeenilist vastutust. Tänapäeval tähistavad kristlased ülestõusmispüha eri kuupäevadel sõltuvalt sellest, kas järgitakse ida- või läänekiriku kalendrit. Isegi meie enda evangeelses kirikuosaduses tähistavad mõned ortodoksi keskkonnas tegutsevad kirikud pühi idakalendri kuupäeva järgi.

Leuenbergi konkordias öeldakse, et „kiriku tõeline ühtsus saavutatakse üksmeeles evangeeliumi õiges õpetuse ja sakramentide õige haldamise küsimuses“ (LK 2). Samuti rõhutatakse, et „osadust Jeesuse Kristusega tema ihus ja veres ei saa me lahutada söömise ja joomise toimingust“ (LK 19) ning et „kirikute kuulutus maailmas äratab usaldust, kui evangeeliumi tunnistatakse üksmeeles“ (LK 36). Leuenbergi konkordia on seetõttu meile proovikiviks ning julgustuseks töötada selle nimel, et ülestõusmispüha võiks tulevikus taas kogu kristlaskonnas ühel ja samal kuupäeval tähistada.

Bratislava, 22.11.2025

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) nõukogu

Tõlkinud Thomas-Andreas Põder