Religiooniõpetus Itaalias

Kui mõelda Itaalia peale, tulevad paljudele silme ette pasta, kunst, karnevalid ja päikselised linnad. Kuid sama sügavalt on riigi kultuuri sisse kirjutatud ka katoliiklus. Kuigi Itaalia on ametlikult sekulaarne riik, on kiriku mõju tänagi tunda inimeste kodudes kui ka koolitundides.

Kui Itaalia riik 1861. aastal loodi, sai riigireligiooniks katoliiklus. Aja jooksul on katoliku kiriku mõju ühiskonnas vähenenud ning tänaseks pole katoliiklus enam riigireligioon.

Ajaloolis-kultuuriline taust 

Ajalooliselt on lisaks katoliiklastele Itaalias leidunud ka mitmeid teisi kogukondi, mida riiklikult tunnustatakse: juudi kogukond, mitmed protestantlikud kirikud (luterlased, baptistid, adventistid, metodistid), vabakogudused ja Jehoova tunnistajad. Viimastel aastakümnetel on Itaalias näha sisserändajate kasvu. Immigrandid moodustavad Itaalia elanikkonnast umbes 7,5% (4 500 000 inimest).  

Usuõpetus
Aine nimetus: Insegnamento della religione cattolica in Italia (IRC) – katoliiklik usuõpetus
Aines osalemine: vabatahtlik, ainest loobujatele alternatiivid
Õpetajate kvalifikatsioon: nõutav algkoolis lisakvalifikatsiooni täiendkursuste läbimine, keskkoolis religioonipedagoogika kraad (viis aastat) ning usukogukonna heakskiit

Alates 19. sajandist oli katoliiklik usuõpetus koolides kohustuslik, millest loobuda võis vaid mõjuval põhjusel. 1929. aastal sõlmiti Itaalia riigi ja katoliku kiriku vahel Laterani leping,  mis andis kirikule kontrolli usuõpetuse üle. 1984. aastal sai Itaaliast ametlikult sekulaarne riik ning Laterani lepingut kaasajastati.

Riigi loomisest alates põhjendati katoliikliku usuõpetuse  vajalikkust sellega, et inimesest on vaja kujundada kristlane. Sekulaarses Itaalias nihkus arusaam usuõpetuse vajalikkusest: seda hakati põhjendama eelkõige sellega, et katoliiklus on oluline Itaalia kultuuripärandi ja ajaloo mõistmiseks.

1985. aastal sõlmisid Itaalia riik ja Itaalia piiskoppide nõukogu  kokkuleppe, mis reguleeris usuõpetust riigikoolides. See kokkulepe mõjutab usuõpetust tänaseni ja kohendatakse vastavalt muutustele ühiskonnas. Näiteks on selle seaduse järgi antud tänapäeval kõigile õigus usuõpetuse tundides osaleda, enne oli see avatud vaid katoliiklastele.

Haridussüsteem lühidalt 

Lapsed lähevad kooli kuueaastaselt. Algkool kestab viis aastat (6–10aastased lapsed), põhikool kolm aastat (11–13aastased lapsed) ja keskkool neli kuni viis  aastat (14–18 aastased).  

Enamik lapsi käib riigikoolides, vaid 10% lastest pannakse erakooli. Erakoolid on tihtipeale loodud mõne riiklikult tunnustatud usuorganisatsiooni poolt. Üle poole religioossetest erakoolidest on katoliiklikud. Katoliiklikud koolid erinevad riigikoolidest selle poolest, et seal kuuluvad katoliiklikud rituaalid (nt palvused, armulaud) igapäevase koolielu juurde. Haridus on ainult haridusministeeriumi valdkond. Erandiks on usuõpetus, kus ministeeriumi otsused peavad sobima ka katoliku kirikule.

Religiooniõpetus tänapäeval

Usuõpetusega alustatakse lasteaias ning see kestab kuni keskkooli lõpuni välja. Usuõpetuse tundide maht on riigikoolides 1.–5. klassini kaks tundi nädalas ja 6.–13. klassini üks tund nädalas. Mitmes katoliiklikus erakoolis on usuõpetuse tunde aga läbi kogu kooliaja kaks tundi nädalas.

Koolides vastutab usuõpetuse korraldamise eest direktor. Kirik määrab omalt poolt kellegi, kes jälgib, et kõik toimuks reeglite järgi. Usuõpetuse õppekava ja õpikud peavad olema kooskõlas katoliikliku õpetusega ning saama ametliku loa piiskoppide nõukogult. Nõukogu kontrolli all on ka usuõpetuse õpetajate ettevalmistamine ja nende hindamine.

1.–5. klassini võib usuõpetust anda klassijuhataja, kes on saanud vastava lisakoolituse. Vanemates klassides võib usuõpetust anda vaid õpetaja, kellel on religioonipedagoogika kraad. Vastavat haridust omandatakse katoliku kiriku instituutides, riigiülikoolides eriala õppida ei saa. Õpetajaid valitakse koolidesse avaliku konkursiga, milles osalemiseks on vajalik õpetajakutse ja luba piiskoppide nõukogult. Viimane hindab muu hulgas õpetaja moraalset sobivust tööks.

Usuõpetus on katoliiklik

Tundides õpivad õpilased tundma piiblilugusid, eriti Jeesuse elu ja õpetust, samuti katoliku kiriku ajalugu ja rolli Euroopa kultuuris. Käsitletakse ka teisi religioone, peamiselt judaismi ja islamit, kuid siiski vaadeldakse neid katoliiklikust vaatenurgast.

Lisaks kultuuriloolisele õppele on usuõpetuse eesmärgiks ka eetiline ja kodanikukasvatuslik mõõde. Erilist tähelepanu pööratakse katoliku õpetuses põhiteemadele, mida avatakse üldinimlike küsimustena elu mõttest, eetilistest valikutest ning sellest, kuidas see avaldub suhetes teiste inimestega.

Usuõpetus on osa õppekavast, kuid aines osalemine on vabatahtlik ning ei mõjuta õpilaste muid hindeid. Aines võivad osaleda kõik, ka need, kes pole katoliiklased. Ainest loobuda on võimalik ka erakoolides.

Ainest loobujaid on  umbes 12% õpilastest. Loobujad peavad valima endale asendustegevuse: alternatiivse õppeaine või muu tegevuse järelevaataja kontrolli all. Alternatiivne aine on kooli otsustada ja võib erineda haridusastmeti. Kuid alternatiivsete ainete eesmärk on arendada samu oskusi, mis usuõpetuseski.

Nooremates klassides keskendutakse alternatiivses aines väärtusõpetusele ja kodaniku õigustele ning kohustustele. Hilisemates klassides lisandub mõnedes koolides poliitiline filosoofia, aga leiab teisigi alternatiive, näiteks maagia ajalugu. Viimastes klassides (9.–13. klass) on võimalik saada vaba tund, mida kasutab üle poole ainest loobujatest. See näitab, et alternatiivsed võimalused on liiga ühekülgsed ega huvita õpilasi.

Arutelu 

Kes on Itaalias käinud, teab, kui tihedalt on sealne kultuur seotud katoliiklusega. Seetõttu on katoliiklikul usuõpetusel oluline roll Itaalia kultuuripärandi ja ühiskonna paremaks mõistmiseks. Ühelt poolt on Itaalia usuõpetus kooskõlas mõne Euroopa Nõukogu soovitusega (vt Olga Schihalejevi artiklit). Aine on vabatahtlik ning ainest loobumine ei mõjuta laste hindeid. Aine on avatud kõigile õpilastele, hoolimata nende religioossest maailmavaatest või selle puudumisest.

Siiski on usuõpetusel mitu kitsaskohta. Itaalia ühiskond ja religioosne maastik on viimastel aastatel mitmekesistunud. Eri religioonide tundmine hoiaks ära konflikte ja arusaamatusi. Kuid hetkel on usuõpetus koolides tugevalt kaldu katoliikluse suunas.

Sellele probleemile on tähelepanu pööranud ka mitmed usuõpetuse õpetajad. Nende meelest oleks aeg vahetada katoliiklik usuõpetus mittekonfessionaalse usundiõpetuse vastu, kus muu hulgas käsitletaks mittereligioosseid maailmavaateid.

Ette heidetakse ka seda, et religioonipedagoogiks saab õppida vaid katoliiklikes instituutides. Seetõttu ei oska õpetajad teistest religioonidest rääkida, isegi kui soovi oleks. Teadmatus kajastub väga hästi ka testides, kus ainult 9% religiooniõpetajatest tundsid ära religioosseid stereotüüpe.

Itaalia on hea näide sellest, et ka sügava religioosse pärandiga riikides on usuõpetuse roll pidevas muutumises. Kultuur ja traditsioon ei kaota oma tähendust, kuid vajadus mõista erinevaid maailmavaateid muutub iga aastaga järjest olulisemaks.

Epp Maria Orglaan

Allikad 

Alber, Christan ja Dorothea Rechenmacher. 2020. „Religious Education at Schools in Italy“. Religious Education at Schools in Europe. Part 6: Southern Europe, toimetanud Martin Rothgangel, Dorothea Rechenmacher, Martin Jäggle, 85–112. Vienna: Vienna University Press.

Amati, Ghila. 2021. „Italy: Should we learn about Dante or the Bible?“. Education and religion in Europe, 37–39.

Lucenti, Maria. 2021. „Religious Education in Italy and England. Comparative Perspective on School Textbooks and Teaching Practices“. Literacy Information and Computer Education Journal 12 (1): 3532–3536.

Ruscica, Orazio. 2025. „Religious Education in Italy”. EFTRE. https://eftre.net/re-in-italy/. Vaadatud 09.12.2025.

Eurydice. European Commission: European Education and Culture Executive Agency. 2023. „The structure of the European education systems 2023/2024 : schematic diagrams“. Publications Office of the European Union. https://data.europa.eu/doi/10.2797/212303. Vaadatud 09.12.2025.

IPSOS. „Global Religion: Religious Beliefs Across the World“. 2023. https://www.ipsos.com/sites/default/files/ct/news/documents/2023-05/Ipsos%20Global%20Advisor%20-%20Religion%202023%20Report%20-%2026%20countries.pdf. Vaadatud 09.12.2025.

---

Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.