Kas luterlik ärkamine on (endiselt) võimalik?

Osalesin jaanuari alguses Soomes teoloogiakonverentsil, kus Helsingi Ülikooli kirikuajaloo emeriitprofessor Jouko Talonen ja kirikuajaloolane Timo Junkkaala kõnelesid teemal „Kas luterlik ärkamine on (veel) võimalik?“. Mõlemad rõhutasid, et ärkamine on Jumala töö, mida inimesed ei suuda ette ennustada ega ellu viia.

„Ajalooliste teguritega ei ole võimalik kõike seletada. Miks toimub kusagil vaimulik ärkamine, aga teises kohas ärkamist ei ole? Tegemist on Jumala varjatud tööga,” ütles Jouko Talonen oma ettekandes ja jätkas: „Ärkamist ei too äratusjutlustaja ega palved, vaid tegemist on Püha Vaimu tööga. Samas näeme kirikuajalugu uurides seda, et ärkamiste taustal on sageli olnud luteri kiriku poolt toimunud inimeste õpetamine ja kiriku haridustöö rahva seas.“

Oma kõnes rääkis Talonen ärkamiste religioossest ja sotsiaalsest taustast. Pärast ütles Timo Junkkaala oma kõnes, et küsimus luterliku ärkamise võimalusest on aktuaalne, sest uuringud näitavad, et noorte seas on Jumalasse uskujaid rohkem kui varem.

„Ütlen kohe alguses, et ma ei saa hinnata, kas me elame praegu ärkamise ajal,“ ütles ta ja jätkas: „Kui ma mõtlesin selle teema üle, siis meenus mulle väide, mida olin kuulnud, et äratuslik kuulutus ei sobi luterlikule usule.“ Seda väidet on õigustatud sellega, et ristitud inimesi ei tohiks evangeliseerida.

Lutheri Väikeses Katekismuses öeldakse, et ristimine  toob kaasa pattude andeksandmise, päästab surmast ja kuradist ning kingib igavese õndsuse kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütlevad. Sellepärast küsitakse teinekord, et kas need, kes on ristitud, üldse vajavad ärkamist ja pöördumist. Lutheri sõnul antakse ka usk ristimises, ja see tõstatab küsimuse, kuidas mõista ärkamise ja pöördumise nõuet luterlikus kontekstis.

„Teiseks on spekuleeritud, et äratuslik kuulutus olevat vastuolus Lutheri õpetusega inimese orjastatud tahtest. Oma raamatus, mis ilmus 500 aastat tagasi, väidab Luther, et inimene pärispatu pärast ei suuda teha otsust Jumala suhtes,“ ütles Junkkaala, ja jätkas: „Võime küsida, kas luterlik ärkamine on siis kuidagi vastuoluline mõte juba algusest peale.“ Sellele küsimusele vastamise juures on Junkkaala sõnul oluline küsida, mida vaimulik ärkamine siis üldse tähendab.

„Kõik algab Jumala sõnast. Kui sõna kõnetab meid, siis saame teadlikuks oma süüst ja küsime, mida tuleks teha. Seaduse kaudu tuleb patu tundmine ja evangeelium sünnitab usku pattude andestamisse. Agricola kirjutas lühidalt: „Seadus hirmutab, kuid Kristus lohutab”,” ütles Junkkaala.

Junkkaala rõhutas Uue Testamendi kirjadele viidates, et ka ristitutele tuleb kuulutada ärkamist ja pöördumist. „Kristlastele kirjutatud kirjades, eriti Heebrea kirjas, on hoiatusi usust taganemise eest, et keegi ei jääks maha. 2. Korintose kirjas manitseb Paulus kristlasi, et nad Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks.”

„Katekismus õpetab, et ristimine tähendab seda, et vana Aadam meie sees tuleb koos kõigi pattude ja kurjade himudega meis igapäevase patukahetsuse ja meeleparanduse läbi ära uputada ning surmata. Sellepärast peaks ärkamine ja pöördumine olema igapäevane nähtus,” ütles Junkkaala. Ta lisas, et Augsburgi usutunnistuse kohaselt on ristimise armust ära langenud inimesel võimalus leida andestust ja pöörduda tagasi ristimise armu sisse.

„Pärast ristimist on seega võimalik usust ära langeda. Kingitusena saadud osadus Kristusega võidakse kaotada ja usk võib surra toidu puudumise tõttu. Ristitud inimene peaks ärkama patuunest, kui ta on magama jäänud. Need, kes on usust ära langenud, peaksid pöörduma tagasi Jeesuse juurde,“ sõnas ta.

Junkkaala jätkas mõtisklemist Uue Testamendi sõnumi üle: „Seal on nii palju selleteemalisi hoiatussõnu, et on selge: ristitud vajavad ärkamist, meeleparanduse jutlust, kutset pöörduda uuesti Jumala poole.“

Esa Luukkala

misjonikeskuse juhataja