Armastust täis suunamised kujundavad häid harjumusi

Kui Jumal lubab, siis saan ma peatselt isaks ja see on veelgi sügavamalt pannud mind mõtlema sellele, kui oluline roll on vanematel oma lapse usulises kasvamises.

Usun, et kui nähakse minu perekonnanime, mis on Haamer, siis teatakse juba praktiliselt automaatselt, et olen üles kasvanud kristlikus peres. Ja usutavasti teatakse sedagi, et see nimi kannab mitut põlvkonda kristlasi. Selles peres üles kasvanuna võin öelda, et vanemate roll usulises arengus on praktiliselt kõige olulisem.

Nemad on need, kes oma igapäevase elu ja eeskujuga näitavad, mida tähendab tõeline usk ja usaldus Jeesuse vastu. Nemad on need, kes õpetavad, suunavad ja kasvatavad last tema usuteel, olles eeskujuks nii-öelda kristlikus elustiilis, kus palve on loomulik osa igast päevast ja kus pühapäeva hommikul ei ole küsimustki, kas minna kirikusse või teha selle asemel midagi muud.

Vanemad on ka need, kes ei pea oma rollis populaarsust koguma ega lapse heakskiidu järgi oma põhimõtteid kohandama. Laps ootab neilt juhatust, selgust ja järjepidevust. See kindlus loob turvalise raami, milles usk saab kasvada.

Võin oma elu näitel öelda, et minu usuline teekond ei ole olnud ainult otsetee Kristuse tundmiseni. Kuigi ma ei ole olnud enda mäletamist mööda kunagi väga mässumeelne oma vanemate usu suhtes, on siiski olnud aegu, mil oleksin tahtnud hea meelega minna reedel lihtsalt sõpradega välja, mitte noortekatele, või pühapäeval pikemalt magada jumalateenistusel osalemise asemel.

Nendel aegadel olid aga minu vanemad need, kes õpetasid kindlalt seda, et pühapäev on kirikupäev ning sellest aspektist lähtuvad teised tegemised, mitte vastupidi. Samamoodi oli noortekatel osalemisega – nad suunasid mind pigem oma sõpru noortekatele kaasa kutsuma, mitte laskma ennast kiriku juurest ära tõmmata.

Need natuke jäigad, aga armastust täis suunamised aitasid mul luua häid harjumusi, mis toetasid mind ka minu enese usu leidmisel. Lisaks õpetas pere rutiin – palvetada vähemalt igal õhtul ühiselt – ka mind palvetama ning selle tähtsust märkama.

Vanemad ei saa uskuda lapse eest ega anda talle usku edasi lihtsalt kopeeri-kleebi kujul. Oma usk Jeesusesse Kristusesse tuleb lapsel siiski lõpuks endal ise leida. Kuid siinkohal meenub mulle kirjakoht Pauluse kirjast roomlastele 10. peatükist, kus on kirjas:

„Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?” (Rm 10:14)

Vanema ülesanne on olla Issanda kuulutaja. Seda tuleb teha nii kergetel hetkedel, mil laps on avatud ja vastuvõtlik, kui ka keerulisematel aegadel, mil ta muutub iseseisvamaks ja võib-olla ka isepäisemaks.

Oluline on hoiduda usu pealesurumisest ning alati teha neid tegevusi armastuses, lapsega arvestavalt ja teda märgates. Nagu Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: „Kõik teie teod sündigu armastuses!” (1Kr 16:14)

Usun, et on üks asi, mis on jõukohane igale vanemale ja mis on arvatavasti ka suurim kingitus, mida oma lapsele anda saab: kanda last iga päev palves Jumala ette. Paluda, et Jumal hoiaks, õnnistaks ja juhataks teda.

Mattias Haamer

assessor