In memoriam Vootele Hansen

Tark ja hooliv, sõna pidav ning avaralt mõtlev – nõnda jään mäletama palju aastaid Eesti Kirikusse kirjutanud Vootele Hansenit (1962–2026). Kindlasti kuulub tema isiku iseloomustuse juurde viide laiale silmaringile ning oskus süvitsi teemadesse minna. Ja alati-alati oma mõtete tutvustamisel rahu säilitada – ei tea, et ta kunagi kusagil oleks reljeefse retoorika või esinemislaadiga silma jäänud.

On väga hea meel, et kirikuleht on võinud Vootele Hanseni mõtteid palju aastaid huvilisteni viia. Nii kaua kui mina olen Eesti Kirikus, on Vootele Hansen hinnatud autorina alati kaastööliste nimekirjas. Toimetajana oli temaga suhtlemine alati meeldiv ning silmaringi avardav.

Viimane kolumn, pealkirjaga „Lohutus” ilmus temalt 18. veebruari lehes ja järgmise arvamusloo avaldamine oli kokku lepitud 20. maiks. Kui pidetud võivad olla inimeste plaanid, kui Jumal neid ei kinnita, mõtlen nüüd nukralt ja nendin kurvalt, et keeruline on leida Vootele Hansenile asendajat. Kes vastaks sellele kirjutaja tüpaažile, mida ta enda kirjatöödes esindas.

Tal oli komme jagada enne oma korralise kolumni saatmist mõtteid, millest plaanib kirjutada. Et uurida, kas need sobivad. Tüüpiline oli seegi, et esimene versioon ei jäänud viimaseks – talle meeldis, et me koos sõelume kirjasolevast välja mõtted, mis võiks jääda, ning tõstaksime ühise otsuse ajel välja need, mis pole avaldamiseks olulised. Viimase ilmunud artikli, mille lähteks oli eesti raamatu aasta, eel kirjutas ta: „Minu viimase pea kahekümne aasta toredad lugemised on Jüri Leesmendi kolm viimast luulekogu: „Saada mind kiusatusse”, „Täna mängime elu” ja „Need kel pole ükstapuha”.”

Ootamatult tuli tema surmateade, ehkki teadsin kurjast haigusest ning viimastes erakirjades kordas ta aina jõuetust; viimases kirjutas: „Viimasel ajal väsin ruttu ning mõtted kipuvad uitama, aga püüan neid ikka õigesse vakku saada.” Aga nagu inimene, kelle teesiks on olla „ustav surmani”, ei öelnud ta ka, et loobub kaastöödest Eesti Kirikule. Vastupidi, ta mõtles ka kolumnide kirjutamise vaheajal ning andis mõnigi kord omaalgatuslikult viite, millest tema hinnangul kirikulehes võiks juttu teha.

Mõtlen nüüd, et Vootele Hansen elas elusaks Eesti Üliõpilaste Seltsi, kuhu ta isamaalise aatemehena kuulus, vapikilbil oleva mõtte Carpe diem. Ta tõesti kasutas päeva ja andis oma elutööga Eestile ja Eesti kirikule palju olulist.

Meelde jääb hea koostöö tänavuse seinakalendri „Eestimaa kirikud 2026” koostamisel. Kuna valikusse jäi Tallinna Kaarli kirik, mille kogudusse Vootele Hansen elupõliselt kuulus, palusin temalt kaastööd. Rõõmuga oli ta valmis  selleks ning tutvustas oma kodukiriku väärika ajalooga peaust viisil, mis on nii informatiivne kui esteetiliselt ilumeelne.

Ta kirjutas: „Võimatu on meil kokku lugeda sellest uksest sisenejate ja väljujate arvu, abielupaare ja viimsele teekonnale kantuid. Kuid usume ja loodame koos Karelliga, et neil on Jumala õnnistus ja nii on uks märgiks armastusest, mida saame leida, kui selle avame.”

Nüüdseks on Vootele Hansen avanud ukse ajast igavikku. Kristlastena on meile antud lootus, et ta on nüüd seal, kus on kõik hästi.

Vootele Hansen, Eesti Kiriku hea sõber, puhka rahus. Eesti Kirik ei unusta Sinu panust kunagi.

Liina Raudvassar

peatoimetaja