In memoriam: president Arnold Rüütel

Jagan mälestusi igavikku läinud president Arnold Rüütlist (10. mai 1928 – 31. detsember 2024). Olen olnud 11 kuud Eesti Vabariigi palgal, sest olin 1990. a novembrist 1991. a oktoobri lõpuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik usu, hariduse ja noorsoo küsimustes.

Tee sellele kohale valmistas ette nimekaim Eenok Kornel, kes oli Rüütli nõunik. Tema mõtles, et Eesti riigi juht vajaks vaimulikust nõunikku. Tänan Jumalat selle eest, sest olen saanud selle kaudu kogemuse, mis on aidanud paremini mõista Jumala plaane ja tegutsemise viise.

Sellepärast on võimalik kirja panna mõned head sõnad igavikku läinud presidendi Arnold Rüütli kohta. Hindan teda kui väga tundliku hingega meest ja imetlen, kuidas Jumal on andnud talle otsustavatel hetkedel julgust, meelekindlust ja otsustavust.

See pidi temas olemas olema, et ta oli valmis oma elu kaalule panema oma rahva allesjäämise eest. Ta ütles, et ei teadnud, kas ta enam saabki tulla Moskvast tagasi, ähvardused olid julmad.

Need, kes temasse on suhtunud halvustavalt ja alavääristavalt, peaks oma pattu tunnistama ja andeks paluma. Tema ei ajanud oma, vaid eesti rahva asja. Ta oli tõeline riigimees, kellele ei ole paraku jagunud nii palju austust, kui ta oleks väärinud.

Nõunikesse suhtus president Rüütel lugupidavalt. Sellepärast oli mul võimalik meie riigile väga kriitilistel hetkedel astuda tema kabinetti. Ta osutas tugitoolile enda vastas ja sain talle ütelda, et selles olukorras uskliku inimesena ei oska ma teha muud kui palvetada.

Palvetasin, tema istus mu vastas lugupidavana ja tänas, kui olin lõpetanud. Tundsin, et saime teineteisest aru ja olime üksmeelsed. Ta kutsus mind osalema keerulistel nõupidamistel.

Üks oli siis, kui ta otsustas ette võtta eesti sõjameeste lepitamise. Olid Punaarmees olnud, Saksa poolel võidelnud ja soomepoisid. Kired lõid lõkkele, aga Arnold Rüütel oli mulle ütelnud, et kui hakkab väga lainetama, siis on mul õigus rääkima hakata, ilma et tema seda mulle ütleks.

See juhtuski, kui oli tarvis alla kirjutada ühisele kokkuleppele. Kõige sallimatumad olid Punaarmee Eesti Rahvuskorpuse mehed. Jumal andis mulle rääkida. Tuletasin meelde, et võõrad on meievahelise vaenlaseks oleku põhjustanud ja meil saab pisikese rahvana olla ainult üks tee – edasi minna üheskoos, ilma omavahelise vaenuta, et alles jääda.

Lepitamine ei olnud kerge, aga sündis ime, kõik kolm osapoolt andsid dokumendile allkirjad. Minul jäi ainult Jumalale tänu anda.

Mul on väga suur lugupidamine president Arnold Rüütli vastu. Sellest ajast alates oleme päevast päeva palvetanud tema ja ta abikaasa Ingridi eest.

Olen aru saanud, et president Rüütel oli mees, kelle Jumal laskis tõusta sellele määravale positsioonile, et tasandada teed iseseisvale Eesti Vabariigile. Selleks oli tal tarvis olla juhtpositsioonil okupeeritud Eestis.

Teda arvestasid ka venelased. Ja kuidas peame imetlema seda, et Jumal korraldas, et kaks meest, kes tundsid sisemiselt suurt austust ristiusu vastu, Arnold Rüütel ja Vaino Väljas, tegutsesid tugevas koostöös. Olen tundnud neid mõlemat ja pean neid usklikeks inimesteks.

Jumal teab kõik ja annab nende kohta oma õiglase hinnangu. Südamest tänu kõigeväelisele Jumalale, oleme rahvana Tema käes.

Eenok Haamer

õpetaja