Advent – rahu või rahutuse aeg?

Advent ja jõulud omavad inimestele erinevat tähendust. Kristlastele tähendab see uue kirikuaasta algust, Kristuse tuleku ootust, ilusaid laule ja lugusid Jeesuse sünnist nii jumalateenistustel kui ka pühapäevakoolis, küünlaid ja kingitusi. Advendiaeg on kristlastele aasta ülevamaid aegu.
Mõnele ettevõtjale võib advendiaeg olla kauaoodatud müügitulu kõrgaeg. Näiteks Kalevi kommivabrikul. Ma ei tea, mitmekordne on magusa tarbimine advendiajal, aga läbimüük peaks Kalevil suurenema sellel ajal ikka kordades. Rohkem kui kolme nädala jooksul peaks ju laste sussi või advendikalendri sisse midagi panema ning enamasti on tegu millegi magusaga. Lisaks veel jõulude kommikotid. Nii et ka Kalevi jaoks on detsember töökam ja tulusam kui teised kuud.
Advent ja jõulud võivad olla ka pime ja masendav aeg. Jaanipäevaga võrreldes on paljud asjad vastupidi – päev on lühike ning kütte- või elektriarve on suur. Meie tarbimisühiskonnas on ootus pereisadele ja -emadele suhteliselt kõrge ning kui Kalevil suurenevad sissetulekud kordades, siis peredel võivad suureneda kordades hoopis väljaminekud.
Suutmatus vastata küllaltki kõrgetele ühiskonnapoolsetele ootustele võib põhjustada masendust, pinget ja stressi. Halvemal juhul enesetappu, viimast juhtub aga Eesti ühiskonnas lubamatult tihti. Enesetapp ei ole seotud inimese madala enesehinnanguga, nagu seda tavaliselt arvatakse, vaid ühiskonna ootustest tulenevalt kõrge enesehinnanguga ja suutmatusega seda täita. Kui madala enesehinnanguga inimene ei vasta ühiskonna ootustele, siis mis temal sellest! Aga kõrge enesehinnaguga inimene satub masendusse ja väljapääsu ei ole …
Nii võib advendiaeg tähendada aega, mis sisuliselt sarnaneb nõukogude sõjaväeteenistuse ajaga – kus küsimus ei olnud mitte selles, et aega mitte raisku lasta ja seda hästi ära kasutada, vaid peamiseks ootuseks oli aeg võimalikult kiiresti mööda saata. Nii võib advendiaeg olla masendav pea miljardile inimesele maailmas, kes kannatavad alatoitluse all või on otseselt näljas ning kellel pole seetõttu ka laste sussi sisse midagi panna.
Kummaline on, et ajal, mil teadus ja tehnoloogia võimaldab inimkonnale seniolematuid hüvesid ning ka toiduaineid toodetakse rohkem kui kunagi varem, elab järjest enam inimesi lausvaesuses … Eks võivad tekkida tagasilöögid ka neil, kes kannatavad liigsöömise all – ka neid sigineb aina juurde. Omad raskused mõlemal.
Seekordne advendiaeg kannab kindlasti tavalisemast suuremat rahulootuse märki. Suur osa maailma riikidest on vähem või rohkem seotud sõjategevusega, mille lõppu ei ole veel näha. Religioone puudutavas pole küsimus enam niivõrd religioonidevahelistes suhetes, vaid maailmareligioonide panuses vägivalla ja sallimatuse pidurdamisel, et elukeskkond võiks säilida ja planeedil Maa oleks võimalik inimelu. Religioonide teadlik panus andeksandmise, lepituse ja dialoogi edendamisse on möödapääsmatult vajalik, et võiks tulla Jesaja ettekuulutatud aeg, mil «mõõgad taotakse sahkadeks, piigid sirpideks ning rahvas ei tõstaks mõõka rahva vastu». Kui selle nimel ei pingutata, kasutavad konfliktide osapooled ikka religioone ära ning konfliktid vaid süvenevad. Ütlus «tahad rahu, valmistu sõjaks» kuulub kristluse-eelsesse, roomlaste aega. Kristlased tahavad rahu ja valmistuvad rahuks oodates Rahu Kuningat.
Advendiaeg võib seega tähendada nii sulgumist endasse kui nõrgemate ja vaesemate aitamist, pidutsemist kui paastu, valmistumist rahuks või võiduks konkureerivas tarbimissõjas. Sõltub meist endist.
Alar Kilp