Aivar Kalle: kirik on osa kliima hoidmisest

Püha Jakobi kirik asub Kuressaarest 15minutilise autosõidu kaugusel Püha külas. 2021. aasta maist juhib koguduse majanduselu järjepidevuse hoidmist väärtustav juhatuse esimees Aivar Kalle.

Kastaniõitega ja kiviaedadega ääristatud kirikuhoone sissesõiduteel tervitab mind koguduse juhatuse esimees Aivar Kalle (45), kes on lahkelt valmis koguduseelus toimuvat jagama ja juhib külalise esmalt kirikusse. Sisenedes püüab pilgu 1753. aastast meister Böhme barokne altarisein, millelt vaatab vastu, käed avatud, taevasse tõusev Jeesus Kristus. Muljetavaldav, pilku endasse neelav ja Eestis üsna harva kujutatav stseen alatarimaalil. „Taevamineku“ on maalinud Ilpla mõisnik Ludvig von Sass (arvatavasti 1904. aastal). Teada on ka, et altarimaali taha jääb nišš, mille seinu katab maaling taevasest Jeruusalemmast.

Tagasihoidlikult keeldub võõrustaja fotost altari ees, öeldes, et see on koguduseõpetaja koht, ja jutustab kiriku ajaloost ning kiidab oreli arhailist kõla. Püha kirik, mis on Saaremaa noorimaid keskaegseid kirikuid, on ehitatud mitmes etapis. Kõige tihedamini kohtab infot, et ehitamine algas 14. sajandi teisest poolest. Aivar Kalle sõnab, et ehitusajaloo üle vaieldakse, võimalik, et alustati varem. Ehitajate käekirja peetakse aga samaks, mida Kuressaare linnuseski võib kohata. Kuulen ka õõvastavat lugu 1576. aasta suurest tulekahjust, mil Vene väesalk kiriku koos sinna varjunud kohalike elanikega maha põletas.

Kristlik laagrikeskus

480 liikmega (kellest 204 annetajaliiget) kogudus koguneb jumalateenistustele iga pühapäeva pärastlõunal kell 15. Möödunud aastal laulatati kolm paari, ristiti kaks last ja leeris käis kolm täiskasvanut. Tegutseb pühapäevakool seitsme lapsega. Alates 1991. aastast on koguduse hooldajaõpetaja Anti Toplaan. Talveperioodil ollakse pastoraadis ehk laagrikeskuse peamajas, kus asub talvekirik.

Püha koguduse eripäraks ongi see, et kiriku ümber 1,6 hektari suurusel maa-alal asub kristlik laagrikeskus nelja majaga: pastoraat (talvekirik, toad ja saal), tõllakuur (köök, mängude tuba, suur saal ja teisel korrusel toad), väike maja (toad) ja saun. Külmal ajal majutatakse 32 inimest, soojal 55. Kogu kompleksi ümbritseb park, muruväljakud, eemal paistab võrkpalli- ja jalgpalliväljak, lõkkeplats ja suur külakiik.

Seame sammud kiriku kõrval asetsevast lasipuust mööda tõllakuuri poole. Aivar Kalle toetab hetkeks pintsaku lasipuule ja ei kinnita minu oletust, et tänapäevalgi mõni jumalateenistusele hobusega jõuaks. „See on lihtsalt selline arhailine detail,“ märgib ta naeratades.

„Võib juhtuda, et üks nädal pole midagi teha ja siis jälle on. Näiteks eelmine nädal lõhkes veetoru. Laagrihooaeg on kohe algamas, tuli korda teha. Murutraktori eest on vaja hoolt kanda. Muru niitmine on küll õpetaja ja tema laste õlul. Tal on väga tublid pojad,“ vastab Aivar minu pärimisele, et kuidas näevad välja päevad juhatuse esimehe ametis.

Kuna hooneid on palju ja ka territoorium suur, siis tegemist jagub. Eriti suvel. Kui mõni üksik turist mööda sõidab ja öömaja vajab, siis võetakse ka tema vastu, aga põhiliselt teenindatakse siiski laagreid. Eelmine aasta oli väljakutseid täis. Pastoraadis on küll maaküte, mis on soodsam, aga kui hinnad tõusid, siis oli ikkagi keeruline. „Kuidagi oleme hakkama saanud. Investeerida pole saanud viimased paar-kolm aastat, kuigi tahaks. Saime vaid hädapäraseid hooldustöid teha. Sooviks ikka hoida mingit taset, aga investeerimisvõimekuseta on see raske,“ kõneleb Aivar Kalle veidi murelikul toonil.

Olen kliimaradikaal

Saunamajast mööda minnes märkame eemal autosuvilat. Selle kõrvalt algab põhiliselt koguduse maal asetsev 1,5 km pikkune tähistatud Püha Soobiku avastusterada, mis viib soosaarele ja pidavat olema suure külastatavusega. Matkaraja rajamise initsiaator oli Aivari abikaasa Katrin, kelle ema on pärit Saaremaalt Sõrvest. Pere lõid nad Tallinnas ja seal sündisid nüüdseks teismelised kolm poega (Jakob (14), Tobias (12) ja Kimmo (10)), aga tõmme oli Saaremaale ja nii osteti peaaegu kaheksa aastat tagasi kodu lähedal asuvasse Pihtla külla.

15 aastat pealinnas juristi ametit pidanud mees on nüüdseks väikeettevõtja. Tal on Pihtlas väike külalistemaja Nöges, kus on võimalik öömaja leida ja peoruume üürida. Mitu aastat toimis seal ka aktiivne suvekohvik. Jah, seal pakuti ka nõgesesuppi ja teisigi tooteid nõgesest. „Alustasime kolm aastat enne koroonakriisi. Võtsime palju kohustusi just enne pandeemia algust, koroona lõi meid väga halval ajal. Võtsime aja maha ja praegu oleme keskendunud turismigruppide toitlustamisele. Mul on Pihtlas ka ca 1 ha suurune mahemaasikaistandus. Pean seda pigem aianduseks kui põllumajanduseks. Korjajaid peame ikka palkama, aga marjad jäävad suuresti saarlastele. Inimesed tulevad ise korjama, on ka mõned suuremad tootjad, beebitoidutootja, koolid, mahlatootja,“ jutustab Aivar oma päevatööst.

Küsimusele, kuidas eelmisel päeval Saarte sinodil peapiiskop Viilma üleskutsed loodushoiule kogudustes kõlasid, saan vastuse: „Maailmavaatelt olen omamoodi kliimaradikaal. Usun, et nii majanduslikud kui sotsiaalsed probleemid saavad parema lahenduse, kui lähtepunktiks võtta range keskkonnahoid. Mina toimetan koguduse juures, ei arenda metsafirmat. (Naerab – K .L.) See juba on valik. Kirik oma alalhoidlikkusega ja tänulikkusega on üks osa sellest kliimat ja loodust hoidvast maailmapildist ehk kirik on osa kliima hoidmisest. Need väärtused toetavad seda, mida ootame ka looduskaitsevaldkonnas. Kiriku juures toimetamine ja mahemaasikate kasvatamine toetab minu maailmapilti paremini kui miski muu.“

Sunniga ei saa

Leeris käis Aivar Tallinna Püha Vaimu koguduses 2013. aastal. Tema vanemad polnud kirikuga seotud, vanavanemad olid. „Seegi on minu põlvkonnale omane muster. Eks vanavanematel ja lastel on tihti tugev side. Võtame eeskujusid sageli üle põlve. Eelkõige eluhoiakud ja väärtused olid need, mis mulle silma jäid ja meeldisid. Tundsin ka, et see osa minu maailmapildist vajab täiendamist. Piiblilugusid võiksid tunda kõik inimesed lihtsalt selle pärast, et orienteeruda paremini Euroopa kultuuriruumis. Leeris käimine – selline õpetus kulub ära igale inimesele,“ on mu vestluspartner veendunud. Saaremaale kolides seoti end kohe Püha kogudusega, kus laulatati ka abielu. „Parem hilja kui mitte kunagi,“ märgib Aivar.

Kui mõnelgi pool võib kuulda kurtmist, et juhtorganite liikmed ei jõua tihti jumalateenistustele, siis ütleb Aivar, et kui kiriku ümber on olnud palju tegemist, siis ei jõua alati temagi, et ööpäevas on loetud tunnid ja peregi nõuab oma osa, aga käib siiski sageli. Tema kolm last on osalenud kolmel aastal pühapäevakoolis, aga viimasel aastal on tekkinud teised huvid. Sundi ta ei usu: „Oleme selles mõttes traditsiooniline pere, et laseme lastel ise otsustada. Nad on teretulnud! Ka pühapäevakooli me neid ei sundinud. Tahtsid ise tulla. Sunniga ei saa. Arvan, et eeskuju peaks lapsed tooma koguduse juurde.“

Järjepidevuse hoidja

Kiidusõnu jagub ka õpetaja Anti Toplaanele. Väärtuseks on, et õpetaja on pikalt ühe koha peal ametis olnud ja teab inimesi ning ajalugu. „Aktiivne õpetaja kergendab juhatuse elu väga palju. Palju ongi õpetaja õlul. Juhatusetöö on ju vabatahtlik töö. Tänu Antile on see laagrikeskus toiminud. Eks õpetaja ja kogudus lähevad käsikäes,“ kõneleb Aivar, silmitsedes tõllakuuri kõrval õitsevat õunapuud ja ilmselt tähele panemata, et juttu tuleb väike vastuolu, kui ta ütleb, et eks neid tunde kiriku ümber toimetades tuleb ikka omajagu palju.

Juhatuse esimehe ametis panustamiseks on tal aga selge ja mõtestatud motivatsioon. „Tundus, et koguduse juures pole liiga palju inimesi ja et saan aidata. See kirik on siin seisnud 700 aastat ja kõik, kes siin külas on elanud, on mingilgi moel kaasa aidanud tema säilimisele. Loomulikult on olnud õpetajad, kiriku toetajad, mõisnikud ja teised, aga ka talurahvas on kirikus käimisega püsimisele kaasa aidanud. Minu motivatsioon ongi see, et kui ma siin elan, siis loomulikult pean ma seda traditsiooni jätkama. Keegi peab seda hoidma. Kultuuriväärtuste hoidmine on oluline mitte üksnes külale, vaid kogu Saaremaale,“ mõtiskleb usutletav ja pärast väikest mõttepausi lisab: „Tegemist pole üksnes hoonega, vaid institutsiooniga, mis inimestesse annab enam kui arhitektuuriväärtus. Kirik annab meelerahu ja kindlust, mida kõik käime siin nautimas. Inimesed ütlevad, et siin on hea aura. Siin on see olemas, mida argielu meilt tihti ära võtab.“

Aivar on nõus, et praegune poliitika on toonud ühiskonda väärtuskonfliktid, aga ta kahtleb, kas nad on elumuutvad. „See on pigem päevapoliitiline teema, kes võivad omavahel abielluda. Loomulikult on seal sügavad allhoovused, aga kirikut see ei tohiks kõigutada. Pigem on see aidanud kirikul oma seisukohta tugevdada ja ka selgemalt väljendada. Kui vaatame oma elu laiemalt, kasvõi käimasoleva sõja kontekstis, siis meie mured siin on täiesti tühised ja igapäevased. See kehtib ka kristlaste kohta. Ei tohiks millegi üle kurta. Maailm on alati mingil määral hukas, võib-olla ei peaks keskenduma ainult neile hukas asjadele,“ lõpeb meie vestlus optimistlikul toonil.

Kätlin Liimets

Galerii fotod: Kätlin Liimets