Alo Martinson: maailm on õppinud, et koos tehakse asju paremini

Saatjaks talvevihm ja Pedja jõelt tõusev udu, sõidan hirmlibedal teel Kaitseliidu Jõgeva maleva Kirna õppekeskusesse, kus kohtun usupuhastuspühal Tallinna Peeteli koguduse õpetaja ametisse seatud Alo Martinsoniga.

Piiratud nähtavus loob salapärase õhustiku: kuskil näkitsevad kitsed viimaseid heinariismeid, jõel ekslevad üksikud jääpangad. Jõu­struktuurides teenivad kaplanid on saanud Eesti ühiskonna loomulikuks osaks, ent mul pole olnud varem võimalust kohtuda vaimulikuga, kelle teenimistööle eelnes sõjaväeline karjäär. Veel enam: ka vaimulikuna jätkab Alo Martinson ohvitseri tööd kaitseväes.
Kuidas ja kas mahuvad vägi ja vaim, sõda ja vägivallatus, relvad ja hingerahu ühte tervikusse? Alo tervitab mind õppekeskuse uksel sooja naeratusega ja juhib puhkenurka, kus järgnevad tunnid märkamatult mööduvad ja hämmastusega sedastan, et esmapilgul eriilmelised eluvaldkonnad moodustavad harmoonilise terviku.

Oled aastakümneid olnud kaitseväe ohvitser, nüüdseks auastmelt kapten. 2015. aastal ordineeriti sind preestriks. Kõnele oma vaimulikust arengust.
Kasvasin koos venna ja õega Tartus, isa oli ehitaja, ema ülikoolis keelte õppejõud. Meie peres usust ja Kristusest tol ajal eriti ei räägitud. Mäletan küll üht aastat, mil kuusk toodi jõuludeks. Emapoolne vanavanaema oli usklik. Lapseeast on mällu sööbinud ka üks Kristuse pilt kunstiraamatust: ilus, aga hale, sest ta oli ju läbi torgatud.
Isiklik lugu algas 1991. aastal. Eestis oli vaimne ärkamine, kirikud rahvast täis. Õppisin Kuressaare kutsekoolis müürsepp-puusepaks ja sattusin treeningukaaslase kutsel baptistikoguduse suvelaagrisse. Ühel õhtul sai seal ka oma esimene palve loetud, sellest hetkest on usk hinge jäänud.
Toona olid Kuressaares kõige aktiivsemad baptistide kolmapäevaõhtused noorteteenistused, mis toimusid vanas metodisti puukirikus. Sellest arenes välja hiljem nelipühi liikumisega ühinenud vabakogudus, mille liikmeks sain. Paari aasta pärast tuli võimalus minna Taani piiblikooli. Samal ajal sain ka sõjaväekutse. Riigikaitse osakonna ametnik oli väga mõistlik ja ütles, et sõjavägi võib veel pool aastat oodata.

Saan aru, et kaitseväkke minek sai sulle saatuslikuks.
Teenisin aega piirivalves. Peagi loodi Balti pataljon, millega liitusin. Pärast väljaõpet teenisin Paldiskis paar aastat. Järgnesid välismissioonid Lõuna-Liibanonis ja Bosnias. Kogu elu on olnud selline juhtumiste loomulik jada.

Nagu kandikul tuuakse kätte?
Tundub küll, et keegi on olemas, kes on alati õigel ajal suunanud. Iga lisandunud aasta kinnitab seda. Bosniast naastes asusin õppima metodistide seminari. Kooli astudes ei töötanud kaitseväes, aga juba esimesel kursusel sain kap­laniks ja kaplanina teenisin kuni ülikooli lõpetamiseni.
Missioonidelt sain erinevaid liturgilisi kogemusi. Bosnias oli usuline pilt väga kirju. Iga pühapäev oli oikumeeniline evangeelne teenistus, kaks korda kuus peeti katoliku missat, korra kuus külastas inglasi anglikaani preester. Tavaliselt oli võimalik nendel teenistustel osaleda.

Kas liturgia võlus?
Võib nii öelda. Jumalateenistusel olgu kord. See on mulle tänaseks oluliseks saanud.

Kuidas su rollivahetus kaitseväelasest kap­laniks kulges?
See oli loogiline samm. Kiriklik taust ja sõjaline haridus andsid kokku valiku kaplanaadi kasuks. Teenistuskaaslastel polnud küll midagi imestada. Kõik tundsid mind, mul oli alati pühakiri kapinurgal või laual, mäletan, et oli kaasas isegi esimeses patrullis.

Kas vastab tõele, et kaevikus ateiste pole?
Usun, et ei ole jah. (Mõtleb pikalt. – K. L.) Mõne erandi ehk leiaks. Usuküsimused on loomulikud ja alati aktuaalsed. Ega see pole ka teema, millest igas kaevikus räägitakse, ent eksistentsiaalne mõtlemine on küll konflikti kontekstis väga aktuaalne. Mäletan esimesel missioonil mitmeid vestlusi, kus ikka sooviti, et kui ma siit eluga pääseksin … ei ole tagantjärele veel uurinud, kui paljud küünlad või kroonlühtri kirikusse viinud on, oleme selleks ehk veel liiga noored.

Kuidas sa luteri kirikusse jõudsid?
Luteri kirik on alati lähedal olnud. Sügisel 2004 alustas usuteaduse instituudis kristliku kultuuriloo magistriõpe. See oli täpselt naelapea pihta. Jätkasin seal. Need olid ühed ilusamad aastad elus, ei pidanud enam pingutama diplomi pärast, motiveerisid huvi ja põnevus avara kristliku kultuuriloo vastu.
Tol ajal käisin kõik Tallinna kesklinna luterlikud kirikud läbi. Elasin kesklinnas ja otsisin endale sobivat kogudust. Ükski meie kaunitest vanadest kirikutest ei kõnetanud, kõik neis oli minu jaoks liiga valmis, liiga korras. Kui aga toona veel remontimata Peeteli kiriku uksest sisse astusin, see paik kõnetas – seal oli palju, mis ootas tegemist.

Mis vastutuse koguduses endale võtsid?
Õpingute ajal teenisin jumalateenistustel kaasa ja vahel ka jutlustasin. Osalesin Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse tegevustes: matkad, laagrid, sport. Aastaid olin ka koguduse revident. Siis jõuamegi sinna, kus hakati uut õpetajat otsima.
Oli põnev lugu. Läksime jalgratastega 380 kilomeetri pikkusele Oandu-Ikla matkarajale. Üks matkaline oli koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar. Stardijoonel ütlesin, et nüüd on 380 km aega mõelda, mis on elu mõte; enne kui 150 km pole vändatud, pole mõtet teema juurde tagasi tulla, pole veel piisavalt mõeldud. Umbes 200 km pärast küsis Mati, et mis sa arvad, kui sinust saaks Peeteli kiriku järgmine õpetaja. Ega ma kohe midagi ei vastanud, mõte hakkas sellest hetkest küpsema, praktiliselt olid ju kõik eeldused selleks olemas.

Küsisid teistelt, aga said vastuse endale?
Jah, nii see oli. Usun, et esmalt jään hinges ikka koguduse liikmeks, alles seejärel olen õpetajaks.

Tõeline üldpreesterluse idee teostumine, kogudus volitab oma õigused ühele koguduse liikmele …
Jah. Võib ju ka teisiti olla, aga minu lugu on selline. See on mulle tunnustus, et pärast 12 aastat liikmeks olemist sooviti mind õpetajaks.

Peeteli kogudus kannab sotsiaalkiriku sõnumit. Kas see on sulle hingelähedane?
Mulle on usutegu äärmiselt tähtis. Kui usk ei jõua tegudesse, siis nagu Jaakobus ütleb: ta on surnud. See on väga oluline aspekt kiriku juures, et näeksime abivajajat. Igaüks tehku head nii palju, kui tal jõudu on. Seda tegemist on väga hea Peeteli koguduse juures näha.

Ajakirjas Kirik ja Teoloogia on ilmunud sinu jutlus, kus arutled, mis on hea, mida peame tegema tänapäeva multide rägastikus. Mis on sinu jaoks see hea?
Mulle meeldib üldisi kontseptsioone vaadelda rohkem kui juuksekarva lõhki ajada. Hea ongi see, mis inimest sammukese elus edasi viib: annad talle riide selga, toidu lauale, peavarju, usu ja hingerahu. See on hea. Kui inimene näeb selle juures Jumalat, Jumala tegutsemist, tahet ja seaduspärasid, on kõik väga hästi. Usk heade asjade tegemisse teeb meist andjad ja nagu Paulus ütles: andmisrõõm on alati suurem kui saamisrõõm.

Millise pilguga vaatad kiriku ja ühiskonna suhetele?
Eestlasena, nii ohvitseri kui kirikuõpetajana olen täiesti kindel: oleme kõik ühes paadis. Vahel ei taha me seda endale tunnistada. Institutsionaalselt on loomulik, et on erinevad organisatsioonid, aga kui räägime ühiskonnast, siis meil on nii palju ühiseid tegemisi ja eesmärke, neid võime leida igas valdkonnas.
Presidendilt ootan, et kui teda kutsutakse kirikusse, siis ta ei ütle ei sellepärast, mis on tema harjumus olnud, vaid et ta tuleb läbi, kuna üks oluline osa Eestist kutsub teda. Presidendi roll on olla presidendiks kogu Eestile. Meenutagem kasvõi paavsti külaskäiku Hagia Sophia katedraali.

On olnud aegu, mil vaimulikud on pomme õnnistanud. Kuidas suhtud sellesse?
See on piiripealne teema. Peetrus ütleb, et ega valitseja ilmaasjata mõõka kanna. Tänapäeval räägime, millised need mõõgad olema peavad. Alati peame endilt küsima, millised relvad on vajalikud, millised mitte. Sama oluline on see, mida relvaga tehakse.

Kuidas sa praegu meie julgeolekut hindad?
On oluline, et meil on oma esmane kaitsevõime ja liitlassuhted. Koosolemine kannab minu jaoks kristlikku sõnumit. Kristus ütles ka kirikule: olge üks. Usun, et koos tehakse asju paremini kui ainult oma asja ajades. Mida rohkem on dialoogi kaasatuid, seda ebatõenäolisemaks muutub võimalik konflikt, kõigile on antud võimalus kaasa rääkida.
Kirikul on siin võimalus olla eeskujuks oikumeenilise diskussiooni kontekstis. Üheskoos tegutsedes on tõenäosus õnnestumiseks kordades suurem.

Oktoobris Riias dalai-laama õpetustel küsisid Ukraina budistid, kuidas nad peavad sõjaolukordades käituma. Dalai-laama vastas, et on jätkuvalt seda meelt, et vägivald ei vii kuhugi. Kui panna see olukord kristlikku konteksti, siis kuidas sina seda näed. Ühtpidi, et keera teine põsk, teisalt see on minu rahvas, minu maa …
Meil pole üksnes vabadus valida, kas kaitseme oma riiki ja rahvast, kultuuri, elustiili ja keelt, vaid ka kohustus seda teha. Kui me ei teeks seda nende vahenditega, mis meil on, siis pean Krimmi stsenaariumi kordumist väga tõenäoliseks ka Eesti jt meie naabrite puhul. Peame aru saama, et me ei ela üdini heatahtlikus maailmas.
Maailm on tänini väga pühakirjapärane. Vana Testamendi sõjakas lugu on inimkonnale loomulik lugu ka tänapäeval. Apostel Jaakobuski on öelnud, et võitlemist on ikka. Pingutame, et seda oleks võimalikult vähe, alati see ei õnnestu. Silmi ei tohi toimuva suhtes kinni panna. See oleks vastutustundetu.

Sind ordineeriti ja seati Peeteli koguduse õpetajaks usupuhastuspühal aastase vahega. Tähistame sel aastal reformatsiooni 500 aasta juubelit. Millest tänapäeval kirikut puhastada tuleks?
Eks need on pühad kokkusattumused, mis meie elus on. Kirik on hästi kahe jalaga maa peal, puhastada ei ole vaja, see on Kristuse armutöö. Kirik peaks hoiduma suletusest, peaksime püüdlema veelgi suurema ühtsuse ja koostöö poole.
Kirikus pean väga oluliseks oikumeenilist diskussiooni, ent peaksime üha enam otsime võimalusi ka religioonidevaheliseks dialoogiks, et leida viise, kuidas paremini koos olla. Kas see on kiriku puhastamine, ma ei tea. Inimestena näeme asju erinevalt, tihti on see aga üksnes ühe ja sama asja erinevate külgede nägemine, minu hinnangul on siit tulenevalt meie ühisosa alati suurem.

Millised on sinu uusaastasoovid?
Soovin kõigile head uut aastat: et meie silmad oleksid igas mõttes lahti. Et uus aasta oleks täis tegusid ja kordaminekuid.
Kätlin Liimets

Alo Martinson
Sündinud 12.10.1972 Tartus.
Teoloogiline haridus: metodisti kiriku teoloogiline seminar (2004); usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo magistrantuur (2006).
Ordineeritud preestriks 31.10.2015.
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja alates 31.10.2016.
Kaitseväe ohvitser, tegev Kaitseliidus.
Abielus Kaarli koguduse diakoni Saima Sellak-Martinsoniga, peres kasvab 12 a tütar Johanna Helene.