Andres Uibo orelist, kirikumuusikast ja endast

«Kui kokku lugeda kodumaal ehitatud ning Saksamaalt – Walckerilt, Ladegastilt, Sauerilt ja teistelt tellitud orelid, ületab Eestis asuvate orelite koguarv kahesaja. Ühe suhteliselt väikese, poolteise miljonilise elanikkonnaga maa kohta on seda tõesti palju. Nii on Eestimaa saanud lausa omapäraseks orelimuuseumiks, mille valduses on mõned kogu maailma jaoks uunikumiks olevad instrumendid.»
Andres Uibo, Jüri Kuuskemaa. Eesti orelid. 1994.

Oled kirjutanud Eestimaa orelitest raamatu ja esinenud paljudes kirikutes ning tead ilmselt hästi, milline on meie orelite üldine seisund.
Täna on meie orelite üldseisund rahuldav. See tähendab, et säilinut on võimalik päästa. Üheks nõukogude okupatsiooni «teeneks» oli, et meil on väga palju ajaloolisi oreleid. Näiteks Soomes ja Rootsis visati paljud ajaloolised pillid kirikutest välja ja muretseti uusi. Meil on viimasel ajal väga palju oreleid korda tehtud, seda nii linnades kui ka maakohtades ning järgemööda läheb protsess edasi.
Hea, et on olnud aega vaadata ja mõelda ega ole olnud vaja teha uisapäisa otsuseid. Kiire otsus on oreli jaoks enamasti kehv otsus. Eestis on täna juba oma väljaõppinud orelimeistrid, kelle kätte võib pillide hooldust julgesti usaldada.
Mõni aeg tagasi avaldati Kuressaare Laurentiuse koguduse väljaandes Kodukirik artikkel, milles oli öeldud, et vana orelit on palju kallim restaureerida kui vanast pillist uut ümber ehitada. On see alati nii?
Selles artiklis on tõepoolest kirjas, et vana oreli taastamine läheks maksma 15 miljonit krooni, samal ajal kui vanast uue ümberehitamine vaid 3,4 miljonit. See ei pea kindlasti paika. Mul on olemas koopia pakkumisest, mille tegi saksa orelimeister Christian Scheffler kohe pärast Tallinna Toomkiriku oreli restaureerimist Laurentiuse kirikule sealse oreli kapitaalremondiks ning selle rahaline maht oli tookord 2,9 miljonit krooni.
Scheffler on öelnud, et praeguste hindade juures teeks ta selle pilli oma vabrikus 3,5 miljoni krooni eest korda. Laurentiuse orel on esimene Eesti territooriumile ehitatud Saueri orel, seega erilise ajaloolise väärtusega, millel on pealegi väga kaunis kõla. Seda tuleks kindlasti püüda säilitada. Restaureerimine on igal juhul alati odavam kui uue pilli ehitamine. Ilmselt on Kuressaare orel koguduse organistile lihtsalt liiga väikeseks jäänud.
Kas Sinul kui kontsertmuusikul on teenistustel orelit mängides lihtne järgida õpetajat või on vahel olnud tahtmine soleerida?
Minu jaoks ei ole õpetajaga koos teenistust pidada sugugi keeruline, sest olen kirikust nii-öelda välja kasvanud. Minu isa oli Vigala kiriku organist ja poisipõlves oli mul tihti võimalus kirikus isa eest orelit mängida. Teenida koos õpetajaga – see on eelkõige enda kohandamise küsimus. Alati tuleb konkreetset olukorda arvesse võtta.
Artur Kapp oli tunnustatud muusik ja hea organist, aga kui ta pühapäeviti juhtus Suure-Jaani kirikus mängima, tegi ta seda väga pikalt, nii et rahvas all juba nihelema hakkas ja ootas, millal ta selle müristamise ükskord lõpetab.
Üldiselt seab teenistus väga ranged piirid ja sa pead neid tunnetama. Koraali ette võib ju improviseerida, aga kui eelmäng on pikem kui koraal ise, siis ta kaotab oma vormi. See on nagu kogu teenistus, mida võib võrrelda kunstiteosega, kus kõik peab olema tasakaalus.
Kas muusiku jaoks on kirik kontserdisaal nagu iga teinegi?
Kindlasti mitte. Juba kava koostades tuleb silmas pidada, kus seda esitatakse ning mis ajal mingit vaimulikku muusikat pakkuda. Kirikusse ei sünni iga muusika. Siiani räägitakse, kuidas vabariigi algusaastatel laulis meeskoor Pärnu Eliisabeti kiriku altari ees «keri kapsasse, keri kapsasse…» Selge, et see pahandas õpetajat.
Õnneks on viimasel ajal kirikus pakutav muusika mõistlikumaks muutunud. Vaimulik muusika on maailma parim muusika ja seda on aastasadade jooksul väga palju loodud. Nii et on, mida pühakojas esitada.
Ja veel: kirik ei ole muusikule enese eksponeerimise koht.
Kas Sul on Eestimaal oma lemmikorel?
Kirikutes on palju väga häid pille. Ei tahaks ühtegi neist eraldi esile tuua, sest üks on ühtmoodi armas, teine teismoodi, üks sobib rohkem ühele muusikale, teine teisele.
Kirikuorelitega suudavad praegu võistelda ainult muusikaakadeemia ja Pärnu kontserdimaja pillid.
Millise helilooja muusikat kõige meelsamini esitad?
Loomulikult Bachi. Mängin heameelega ka kõike muud head muusikat. Kui aga kõik teised heliloojad ära võetaks ja jääks ainult Bach, siis ega midagi olulist kaotaks. Ta on nii suur ja vägev nurgakivi, et teda ei saaks mitte kellegagi asendada. Teised heliloojad ongi ilmselt selleks, et mõistaksime Bach suurust.
1987. aastast said Sinu algatusel ja juhtimisel alguse Tallinna rahvusvahelised orelifestivalid, mille kontserdid ei toimu õnneks mitte ainult Tallinna kirikutes. Mille järgi Sa esinemispaiku valid?
Olen festivali aastaid korraldanud ja paljud pastorid paluvad, et nende kiriku orelit festivalide aegu ikka meeles peetaks. Algusaastatel oli esinemispaiku selles mõttes lihtne valida, et häid ja korras oreleid oli vähe. Täna on korras pille ja kutsujaid palju rohkem, samal ajal kui esinemiste arv on jäänud samaks – kümne päeva jooksul umbes kolmkümmend kontserti.
Võimaluse korral oleme viimasel ajal lähtunud põhimõttest korraldada esinemisi kirikutes, kus orel on just korda saanud, aga loomulikult on jäänud ka käidud kohti. Erilised on näiteks Kullamaa ja Rõuge, kus on haruldased pillid ja alati palju rahvast kuulamas. Festivali külalistele meeldib väga, et nad saavad esineda väikestes maakohtades.
Korraldad ka Suure-Jaani muusikapäevi. Kas publikut jätkub?
Ja kuidas veel! See on lausa uskumatu, kui palju sinna rahvast tuleb. Ilmselt on see seotud Eestis üha hoogustuva siseturismi arenguga. Suure-Jaanis näikse olevat mingi magnet, mis ligi tõmbab. Näiteks oli üle-eelmise aasta avakontserdil viis Eesti valitsuse ministrit. Tavaliselt ei saa neid ühekaupagi kohale.
Möödunud aastal tegime ühe kontserdi Soomaal öösel kell 3. Esinemispaika viis kolme kilomeetri pikkune metsarada ning sinnagi tuli väga palju rahvast muusikat nautima. Mati Palm ütles pärast, et ta on igat moodi laulnud, aga mitte kummisaabastes. Nii et kui on eestvedajaid, on alati kaasatulejaid. Võiks ju veelgi hullemaid asju teha, aga alati peab olema mingi konkreetne põhjus.
Milline on meie kirikuorganistide tase?
Mul on sügav austus organistide vastu, kes möödunud 50 aasta jooksul on kirikus orelit mänginud ja aidanud sellega pillide kõlal säilida. Kui ei oleks olnud tublisid organiste, poleks paljudel orelitel praegu enam üldse võimalik mängida. Mis puutub organistide tasemesse, siis on see loomulikult erinev.
Hiljuti avaldati Eesti Kirikus pikem kirjutis Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika osakonnast. Kirikumuusikuks saab õppida aga ka Eesti Muusikaakadeemias, kus vastav osakond avati suuresti tänu Sinule ja prof Hugo Lepnurmele.
Osakonna taasavamine 1994/95. aastal on tõepoolest üks suuremaid ettevõtmisi, mille juures mul on olnud au viibida. Muusikaakadeemias saab praegu õppida kaht suhteliselt sarnast eriala – orelit ja kirikumuusikat. Kirikumuusika eriala on igal aastal lõpetanud paar-kolm noort muusikut, kes on läinud tööle Tallinna kirikutesse, aga ka Stuttgarti, Kopenhaageni ja mujale.
Võtaksime meelsasti palju rohkem üliõpilasi vastu, kuid siin on riik meile piirid seadnud. Riiklikku tellimust tuleks oluliselt suurendada. Euroopa Liidu muusikakõrgkoolides on kirikumuusika osakonnad teiste osakondadega võrreldes suuremad. Meil on see kahjuks vastupidi. Loodetavasti jõuab euroopalik mõtlemisviis varsti ka haridusvaldkonda.
Miks õppida kirikumuusikuks?
Noor inimene, kes lõpetab kirikumuusika osakonna, on mitmekülgsete oskustega: oskab nii kirikus orelit mängida, koori juhatada, lapsi õpetada kui ka vajadusel kohalikku kultuurielu juhtida. Selline inimene ei jää kunagi tööta. Olen rääkinud vallajuhtidega, kes oleksid nõus maksma kuue kuni kümne tuhande kroonist kuupalka inimesele, kes tuleks ja edendaks kohalikku kultuuritööd. Orelimängijatest ja koorijuhtidest on maal suur puudus.
Muusikaakadeemias on praegu head tingimused (näit kolm harjutusorelit) omandada neid erialasid. Kui tulla õppima kirikumuusika osakonda, ei pea sisseastumisel sooritama orelieksamit, piisab korralikust klaverimänguoskusest. Vastuvõtueksamid on juuni lõpus, konsultatsioonid enne seda. Kes ei saa sel ajal tulla, teadku, et oreliklassi uks on konsultatsioonideks alati avatud.
August Topman on kunagi öelnud, et kirikumuusik peab juhatama pritsumeeste koori, olema kojamees, mängima orelit, ristima lapsi ja ajama külameestega lorijuttu, see tähendab – ta peab olema väga hea suhtleja. Rahvamees suudab kirikusse tuua neidki, kes kirikuuksest varem sisse pole astunud. Samuti peab ta ühiskondlikult väga aktiivne olema. Ta peaks olema rahva sütitaja ja eestvedaja. Eestlastes on aga särtsu paraku vähevõitu ja koolist seda kahjuks kaasa anda ei saa.
Vähetähtis ei ole asjaolu, et kirikumuusikutele ja orelimängijatele on terve maailm lahti. Juba Soomeski on praegu sel erialal 200 vaba töökohta. Kirikumuusiku amet ei jäta üheski riigis nälga. Kui pianist Rein Rannap elas USAs, elatas ta end eesti koguduse orelimängijana.
Kas Sul endal ei ole olnud tahtmist elada ja töötada kusagil mujal maailmas?
Kui oleksin tahtnud, oleksin juba ammu kusagil mujal. Mulle on pakutud nii mõnegi nimeka orelifestivali kunstilise juhi kohta.
Mind seovad aga Eestiga nii mõnedki tugevad juured, mida ei ole niisama lihtne läbi raiuda: olen mitme festivali algataja ja läbiviija, kõrgkooli õppejõud, mul on Eestis olnud viimasel ajal võimalus mitu orelit kavandada ja jälgida, kuidas need valmis ehitatakse. Eesti Vabariigi ajal on mul olnud mitme inimese koormus, kuid olen hakkama saanud. Nii et kui peaksin olema kusagil ainult orelimängija, siis minu energia juures jääks sellest väheseks.
Eelmise aasta sügisel Eestis korraldatud uute oreliteoste konkursil sai Sinu teos «Then I saw» 1. koha ja publiku preemia. Pala aluseks on read Johannese ilmutusest 21:1 «Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ja merd ei olnud enam.». Millal jätkub Sul aega Piibli teemadel muusikat komponeerida?
Olen varemgi mõne loo kirjutanud, mis on ka trükis avaldatud ning neid mängitakse maailmas päris palju.
Kandsin aastaid peas mõtet kirjutada midagi Ilmutusraamatu 21. peatükile, mis on minu arvates Piibli üks meeliülendavamaid kohti. Ühel hetkel oli teos peas valmis ning oli vaid ülestähendamise vaev. Nii ma siis selle kohvitassi kõrval paberile paningi ja konkursile saatsin.
Peale seda olen nii mõndagi loonud. Praegu on mul käsil terve tsükkel, mis peaks kohe-kohe valmis saama. Esiettekandele tuleb teos augustis orelifestivalil koos Vox Clamantisega.
Aasta algul kirjutasin ühe jõululaulu. Kahjuks ei ole veel eestikeelseid sõnu, kuid järgmiste jõulude ajal saab seda kindlasti eestikeelses esituses kuulata.
Mis on Sinu jaoks orel?
Iga orel on isemoodi ja kordumatu. Olles euroopa kultuuri kandja, on temasse ühendunud paljud kunstiharud: arhitektuur, kujutav kunst, tarbekunst jne. See, mis kõiki orelid ühendab, on nende sisemine hing: orel on vahendaja suhtlemisel igavikuga. Kirikuski on ta kõrgele paigutatud selleks, et helid jõuaksid kuulajani kusagilt nähtamatust, luues nii silla siin- ja sealpoolsuse vahele.
Monika Reedik

Andres Uibo
Sünd 16. aprillil 1956 Kivi-Vigalas
Haridus
– Tallinna Muusikakool 1976
– Tallinna Konservatoorium 1981
– Lübecki Muusikakõrgkool 1992-94
Praegune tegevus
– Niguliste muuseum-kontserdisaali organist
– Eesti Muusikaakadeemia õppejõud
– Eesti Kontserdi produtsent
– Tallinna rahvusvahelise orelifestivali kunstiline juht
– Eesti Orelisõprade Ühingu juhatuse aseesimees
– Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu esimees
– Eesti Muusikanõukogu juhatuse liige
– 1984-2004 üle tuhande täispika soolokonserdi endise Nõukogude Liidu orelilinnades, kogu Euroopas ja Jaapanis