Armastuses ei saa me eksida
/ Autor: Merje Talvik / Rubriik: Portreelood / Number: 4. november 2009 Nr 42/43 /
«Oluline ei ole see, kui hästi sa oskad kasvatuslikke küsimusi lahendada, vaid see, kuidas sa oma lapsi armastad,» leiab kolme pisipõnni isa, Pilistvere koguduse diakon Hermann Kalmus.
«Kui peret looma hakkad, abiellud ja mõtled lastele, siis teoreetiliselt võid sa küll mõelda, kuid saabuv olukord on täiesti uus ja üllatav ning tegelikult selleks eriliselt ette valmistuda ei saa,» nendib Kalmus, kes viimase nelja aasta jooksul kolm korda isaks saanud.
«Kolme järjestikuse lapsega on tulnud ka mingi rahu, pole paanikat, kas me kasvatame neid õigesti, kas olen hea isa või mitte, vaid on teadmine, et olen just selline, nagu olen, õpin oma vigadest ja, mis kõige tähtsam, õpin oma lastelt.»
Lisaks rohketele üllatustele igapäevaelus, mida lapsed pakuvad, on nad ohjanud noore isa kärsitust ja kasvatanud kannatlikkust.
«Muidugi ei saa nende tempos asjad nii kiiresti valmis kui ise neid tehes, kuid mu lapsed on mind kasvatanud, et ei ole vaja kogu aeg tormata ja kõik ei pea olema kiire. Ma luban neil endaga kaasa teha nii palju, kui see võimalik on ning nende oskused lubavad. Ja see mulle oma laste juures meeldib, et nad tahavad mind aidata,» rõõmustab pereisa ning kirjeldab töid, mida üheskoos tehakse.
«Elame ju maal, kus suur pastoraadimaja territoorium nõuab riisumist ja prahikandmist. Kõigil lastel on oma väiksed kärud, labidad ja rehad, millega riisutakse, prahti kärusse pannakse jne. Lisaks on nad abis, kui tuld pliidi alla teen, ja köögis, kui on prügi tarvis välja viia.»
Kuid pärast argipäevi tuleb pühapäev, mis on Kalmuste peres väga tähtsal kohal. «Kirikupäev on meile teistsugune ja oluline. Lapsed panevad pühapäevaks kaela oma ristid ja me läheme kirikusse. Mulle teeb suurt rõõmu, et mu lapsed istuvad kirikus jumalateenistuse aja ilusti ära, sest nad tahavad minuga koos olla.»
Hermann hindab kõrgelt harjumuspärast usku, seda, et Kristus on eluhoiakud ja praktika, see, kuidas me oma päevi täidame. Seepärast loodab ta väga, et pühapäevane kirikuskäik lastele alatiseks harjumuseks saab. Muidugi kuuluvad sinna juurde ka väikesed argipäevapalved, Jumala tänamine ja söögipalved. Kahe vanema lapsega harjutatakse juba meieisapalvet.
«Tegelikult on lapsed ju omaette isiksused ja Jumala looming. Mina ei oma neid, nad on antud mulle üksnes kasvatada. Ja see teeb ettevaatlikuks, sest vastutus on suur. Tuletame abikaasa Pille-Riinuga teineteisele aeg-ajalt meelde, milliseid kasvatuslikke põhimõtteid jagame, ja katsume märgata, kui millegi vastu eksime.»
Üks on Hermanni arvates siiski kindel: armastuses ei saa eksida.
Merje Talvik
