Suveõhtutel laulsid aias ööbikud. Hakkasime
istutama uusi noori viljapuid, mis Helgi tädimees kinkis. Kahjuks järgnes külm
1940. a talv, mis noori puid  kahjustas.
Me ei saanudki maitsta nende vilja.

Kirikla ukse ees oli sõiduteega ümbritsetud
muru. Keskel oli kõrge lipuvarras, mille küljes lehvis pidulikel puhkudel Eesti
sinimustvalge lipp. Koguduse liikmed olid lasknud selle rahvusliku sümboli
panna kirikla ukse ette.  Praost ei olnud
sellest vaimustatud, aga rahvale meeldis rahvuslipp.

Samuti oli Martna kogudus ja kogu rahvas
uhke Vabadussõjas langenute mälestussamba üle kiriku väravas. 

Elu kulges normaalselt. Järgmisel varasuvel
oli rõõmustav sündmus. Meie pere suurenes: sündis esimene laps, tütar Miriam.
See oli suursündmus. Laps pälvis meie hoolt ja valmistas meile rõõmu.

Rahutud ajad

Oli rahu, aga kaugel maailmas oli kuulda ja
märgata rahutuse märke. Tormituuled puhusid kiiresti ja raputasid ka Eestit.
Hitleril ja Stalinil olid salaplaanid ja tehingud.  Suvel, augustikuu 23. päeval kirjutasid
Ribbentrop ja Molotov alla salalepingu, mille järgi Balti riigid ja Soome
kuulusid Vene (Stalini) sfääri, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria,
Rumeenia ja Jugoslaavia jäid Hitleri sfääri.

Tagajärg oli see, et hilissügisel, kui
puude lehed olid langenud, sõitsid Vene sõdurid autodega Martna teedel.

Ei tulnud kaua oodata, kui Martna
vallavalitsus pidi Vene sõduritele otsima kortereid. Martna kirikumõisa
hoonetesse pandi Vene sõjaväeüksused. Kirikla sai Vene sõjaväe punktiks.
Pastoraadi teisel korrusel oli sõdurite korter, samuti leerimajas ja saunas.
Elasime koos sõduritega. Venelased maksid kirikule üüri. Sõdurid olid viisakad,
käitusid korrektselt. Hommikul tervitasid. Kui meid külastas Ridala pastor
Kohandi, siis teda tervitati «Gosbodin paron», küll vist tema silmapaistva
käitumise ja riietuse pärast.

Pangapreili Kuresoo oli näinud sõdureid
meie teisel korrusel kasatšokki tantsimas, aga üldiselt olid nad rõhutud
meeleolus ja ootasid kevadet. Nad ehitasid Rannamõisa, Matsalu lahe piirkonda
ja Laiküla-Lihula piirkonda, Kasari jõe orgu lennubaasid.

Koguduse elu kulges kõigest hoolimata
normaalselt. Kiriklas olime ruumipuuduses, elu ja tegevus läks edasi teadmatuse
ja ohtliku tuleviku märgi all. Lisaks Martna koguduse tööle lisandus Kirbla
koguduse hooldus. Martna ja Kirbla vahet oli 35 km, seda tuli sõita tihti
rattaga. Teel oli sageli sõjaväe autosid, jalgrattaga ei olnud kruusasel teel
kerge ega ohutu sõita. Kord peatus üks sõjaväeauto ja sõdurid kutsusid mind
peale, ratta võtsid veoautosse. Sõdurid olid huvitatud minu käekellast, aga
tõid mind viperusteta Martnasse.

Läänemaa ja Lääne praostkond oli muutunud
baaside rajooniks. Nõnda oli meil võimalus näha sõja eelmärke ja aimata
tulevaid sündmusi. Valmistuti sõjaks.

Iseseisvuse kaotus 

Koguduse ja Lääne praostkonna töö ja
tegevus jätkus normaalselt. Praost Jürgenson teenis Vigalas, abipraost Unt
Kullamaal, õpetajad Lääne Märjamaal, Pohlamets Lääne-Nigulas, Kohandi Ridalas,
Luberg Lihulas, Truu Mihklis, Teras Varblas, Kütt Haapsalus. Sündmused arenesid
kiiresti. Puhkes Vene–Soome Talvesõda. Läänemaa Vene baasidest tõusid lennukid
ja lendasid Soomet pommitama. Paljud neist ei pöördunud tagasi.

Äkki kadusid sõdurid kirikumõisast.
Sündmused ennustasid tormi. Nõukogude Liidu valitsus esitas uusi nõudmisi
põhjendusega, et eestlasi ei saa usaldada, et Vene üksused on ohustatud. Suvel
kaotas Eesti oma iseseisvuse. See tõi kaasa suuri muudatusi. Venelased tundsid
end peremeestena. Martna–Kirbla teel naeris ja juubeldas grupp vene sõdureid
öeldes: «Nüüd peate meid tervitama.» 

Nendel saatuslikel päevadel ei olnud meie
pere enam kolme-, vaid neljaliikmeline. Selles ebakindlas olukorras sündis
Reet.  Tuli kohaneda uue olukorra ja
valitsuse nõuetega. Valitsus muutus, ka Martna vallavalitsus. Jälle nõuti
koguduselt kirikla ruume.

Meil tuli jagada kirikla ruume
politsei-miilitsamehe Klaasseniga, kes oli poissmees. Ta oli suhteliselt sõbralik.
Armastas kõnelda kohalike balti-sakslaste jubedaist tegudest 1905. aasta
mässudes ning praost Halleri ja tema perekonna osast neis. Nüüd oli praost
Haller perekonnaga juba Saksamaal. Enne Molotov-Ribbentropi salalepingut kutsus
Hitler baltisakslased koju Saksamaale.

Ka meie naaber, kohalik apteeker Sesmin
läks Saksamaale, võttes kaasa oma tiibklaveri. Nõnda olime kaotanud hea naabri,
kes meid oli informeerinud Martna saksa aadli elust ja olust möödunud aegadel.
Ta teadis üksikasju ja oskas huvitavalt nende iseärasusi esile tuua. Ta ise oli
vanapoiss. Tundis suurt piina, kui ta teener ei näinud toas ega mööblil tolmu,
nõnda et apteeker pidi ohkama: ma upun tolmusse. Suureks meelelahutuseks oli
tal kuulus klaver. Ta mängis Beethovenit, Mozartit ja teisi heliloojaid ning
oli rõõmus. Tema kaudu leidsime meiegi mõõduka hinnaga hea klaveri, mis kirikla
saalis hästi kõlas. Eriti, kui tuli külla pastor Kohandi ja mängis oma
meelislugusid.

Kui kommunistid võtsid üle valitsuse, siis
muutus elu ka kiriklas. Kirikla vastuvõturuumi asus punanurk. Miilits Klaassen
lahkus kiriklast. Talle olla siin meeldinud. Hiljem sai kiriklasse korteri
jaoskonnaarst Volkov. Ta oli rahvuselt venelane. Meil oli temaga hea vahekord.
Vaatamata drastilistele muudatustele elasime ja töötasime nagu ikka, katsudes
mõista meie rahva traagilist olukorda kui paratamatust, mida meie ei saanud
muuta. 

(Järgneb.)