EESTI KIRIK KÜSIB
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 14. veebruar 2007 Nr 7 /
1. märtsil ik küsib peetakse Laste- ja Noorsootöö Ühenduse (LNÜ) eestvõttel konverentsi, kus arutletakse laste armulauaosaduse üle. Üheks ettekandjaks konverentsil on Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, kelle artikli 2. osa laste ristimisest saab lugeda tänase lehe 6. lk.
Mitteametlikult on olnud laste ristimise temaatika isegi EELK prioriteediks.Kas teie hinnangul on teema tänaseks ammendunud, et on õigustatud võtta fookusesse kiriku lastetöö uus etapp – laste armulaud?
Hedi Vilumaa: Vana tõde on see, et suudame rohkem rääkida kui teha. Mõnel juhul on see õnnetus, teisel juhul võib osutuda rikkuseks. Kui 1,5 aastat tagasi laste ristimise teemal Tartu Maarja koguduse konverentsil sõna võtsin, lõpetasin tõesti lootusrikka üleskutsega lastetöös ristimise teemal diskuteerida.
Toona oli peapiiskop just 2005. aasta välja kuulutanud kui ristimise aasta, millisest ideest üks kogudus eeskujulikult ka kinni haaras. See, kas nüüd üks või teine diskussioon sünnib ja positiivseid tulemusi toodab, oleneb muidugi mitmest osapoolest. EELK suurust ja ressursse arvestades ei ole olukord muidugi nii uhke kui näiteks Soomes, ent ka meie vaimulikud ja lastetöötegijad on kutsutud end ka teoloogiliselt väljendama.
Vedurina töötavad meie kirikus LNÜ juhatus ja täiskogu, mistõttu kandepind lastetööd korraldades on ju päris suur. Jääb üle vaid loota, et praktiliste teemade kõrval jõutakse kord ka teoloogiliste arutlusteni, mis elus rakenduvad. Siin aitab ainult mõtestatud, sihikindel ja pidev tegutsemine, mitte projektipõhine töö.
Ristimise teema on kiriku jaoks alati aktuaalne; kiriku lastetöös ei ole see kindlasti teisiti. Ammendada see teema end ei saa, pigem muutume ise mugavaks või laisaks seda kõrvale heites või selle üle trafaretselt arutledes. Ristimise teemaga lastetöös tasub kindlasti tegeleda, sest see on lastetöö üks põhialustest, millest lähtub meie tegevus. Kuidas me midagi teeme, kui ei tunne põhja? Kelle jaoks me midagi plaanime-korraldame, kui ei tunne sihtrühma? Ja lõpuks – missuguses proportsioonis tegeleme ristitud või ristimata lastega? Need on ainult mõned küsimused, aga neid küsime ja neile peame vastama üha uuesti.
Nii nagu ristimisega, on ka armulauaga – nii nagu sünd ja elu on jätkuvalt aktuaalsed, nii ka teemoona hankimine ja saamine. Armulaua teema lastetöös on uus asi ja nõuab esmalt selgitusi. Meie jaoks Eestis ei ole laste armulauale lubamine veel niipalju avatud kui mujal maailmas, kuid tasapisi selle poole püüdleme.
Meil puuduvad materjalid, juhendid (on küll mõni selgitav aruanne), aga seadus on vastu võetud. Ka armulauaga seonduva uurimine ja selle üle arutamine lastetöös on jätkuv protsess, mis kunagi valmis ei saa. Laste osalemisest armulaual peame rääkima kohe, aga see ei tähenda, et see lõpeb.
Kokkuvõtteks on kiriku lastetöös olulised mõlemad teemad – nii ristimine kui ka armulaud. Nendest räägiti enne meid, räägime meie ja räägivad peale meie järeltulijad. Ja see ongi rikastav.
