Eesti Kirik püüab õigustada endale sada aastat tagasi pandud ootusi

Eesti Kiriku päev algas 1. detsembril lehe sünnilinnas armulauaosadusega tänujumalateenistusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus. Jutlustas SA Eesti Kirik nõukogu esimees piiskop Tiit Salumäe.

Jumalateenistusel, mida juhtis peapiiskop Urmas Viilma, teenisid kaasa meediaassessor, piiskop electus Anti Toplaan, Eesti Kiriku kolleegiumi esimees õp Kaido Soom, toimetaja õp Kätlin Liimets ja peatoimetaja Liina Raudvassar. Kiriklikule osale järgnes koosviibimine Tallinna toomkoolis.

Leht kogu kirikule

Sõnaviibe sajandi tagant ehk toomkoguduse õp Arho Tuhkru ette loetud Eesti Kiriku esimese peatoimetaja, hilisema piiskopi Hugo Bernhard Rahamäe pöördumine lugejate poole lehe proovinumbris detsembris 1923 oli kõnekas ja justkui tänapäeval kirjutatud.

Sellele viitas ka sisutihedat päeva avades peatoimetaja Liina Raudvassar oma kõnes: „Usun, et olles kuulanud 100 aasta tagust teksti, mõtlete nagu minagi, et kas 100 aastaga pole maailmas midagi muutunud. Tekst tundub veatult sobituvat tänasesse päeva.“

Ta lisas: „Nagu 100 aastat tagasi tahab Eesti Kiriku toimetus nüüdki elus hoida lehte, mis oleks terve kiriku oma, mis kajastaks kiriku ametlikke vaateid, mis tooks esile põletavaid päevateemasid, nagu sõnastas Rahamägi, ja mis ei jätaks varju lugejate soovi saada lehest hingekosutust ja vaimuvalgust.“

Kirikuvalitsus kingib lehele võimaluse kolida

Päeva avamisele järgnesid tervituskõned. Eesti Kiriku päeva võõrustanud toomkooli juhataja Egle Viilma viitas, et nii kool kui ka ajaleht tegutsevad sarnastel eesmärkidel: jagada vaimuvalgust, harida, teenida ligimest ja Jumalat. Tervitama olid tulnud veel peapiiskop Urmas Viilma, usuteaduse instituudi rektor Ove Sander, Pereraadio nimel Mare Pihlak. Ette loeti taasasutatud Eesti Kiriku esimese peatoimetaja Joel Luhametsa ja pikaaegse peatoimetaja Sirje Semmi sünnipäevasoovid.

„Soovin võimekust olla paindlik, kohaneda, samas säilitada oma sirge selgroog ja kindel rühkimine sellel teel,“ ütles oma kõnes peapiiskop, lisades, et kirikulehel on õnnestunud nii kaua vastu pidada, kuna on oldud valmis muutusteks, vastuoludeks ja väljakutseteks: „Järjepidevus on saavutatud sellega, et on jäädud, hoolimata raskustest, endiselt jalule.“

Peapiiskop andis pidulistele teada, et kirikulehele on kingitus. Nimelt sõlmis Kiriku Varahaldus eelmisel päeval kinnisvaratehingu, ostes Tartusse Riia tänavale büroopinna. Sellega soovitakse toimetusele luua võimalus kolida küll väiksemasse, aga nüüdisaegsemasse keskkonda.

„See on kingitus, mis toimetusele on tehtud. Mõte on, et säilitada Eesti Kiriku ilmumine, ideaalis naasta iganädalase ilmumise juurde. Ületada tänased raskused, et lehte saaks lugeda nii paberilt kui ka kaasajastatud digilehest,“ sõnas Urmas Viilma.

Eesti Kirikul on koht meediamaastikul

Oodatud päevakorrapunkti all juhtis suhtekorraldaja Janek Mäggi vestlusringi, et arutada küsimust, kuidas suures meedias kristlikku sõnumit kajastada ja milline on ajalehe Eesti Kirik roll Eesti meedias. Arutlejateks palus ta presiidiumisse peapiiskop Urmas Viilma, Bianca Mikovitši (Maaleht), Hans H. Luige (Ekspress Grupp) ja Martin Šmutovi (Õhtuleht), samuti kirikulehe peatoimetaja Liina Raudvassari.

Küsimusele, kuidas on võimalik usuteemasid suurtes lehtedes kajastada, vastas Maalehe juhtiv ajakirjanik Bianca Mikovitš, et ajakirjandus teeb oma valikud uudiskriteeriumide alusel (olulisus, kiirus, mõjukus, lähedus jne) ning usuga seotud teemad ei moodusta siin erandit. Küll tõstis ta esile murekoha: ajakirjanikud, kes ei ole kirikust teadlikud, kipuvad usuteemat kartma ning käsitlemist vältima.

Šmutov märkis Õhtulehe näitel, et nn kiriku teema võib olla sisse kirjutatud ka nendesse lugudesse, mis sõna otseses mõttes ei käsitle usuteemat. Näiteks kui Õhtuleht uurib külapoe ees maainimeste elujärje kohta, siis võiks selles näha ka kaude kiriku teemat.

Tõsist teoloogiat ei peaks vältima

Peapiiskop Viilma kinnitas, et peaaegu kõik tema artiklid on ajakirjandusväljaannete poolt vastu võetud. „Ma arvan, et võiksime ise kirikuna rohkem sõna võtta,“ toonitas ta ja lisas, et ootab kristlaste poolt suuremat aktiivsust.

Hans H. Luik nimetas kaks teemat, mida suures meedias lugeda sooviks. Äripäev avaldaks tema sõnul heal meelel käsitluse vaatest õiglasele kasumile ja intressi võtmisele koos selgitusega, kuivõrd see on muutunud ajas. Veel pakuks huvi käsitlus prohvet Hesekieli raamatu algusest, kus tuleb juttu lennumasinast, millel on neli ratast. Luik märkis, et tema ja kindlasti paljud soovivad lugeda teoloogilisi tekste. Ta meenutas, et jälgis ise juba okupatsiooni ajal EELK ajakirja.

Oma lugejat peab tundma

„Number üks on tunda lugejaskonda,“ oli Šmutovi kiire vastus küsimusele, millised oleks soovitused saja-aastaseks saanud Eesti Kiriku tegijatele. Noorte tõhusamaks kaasamiseks soovitas ta kasutada taskuhäälingu formaati. Luik märkis, et „luterlikku kirikut kiusab saatan nimega konservatiivsus“, ning leidis, et ajaga mitte kaasas käimine on halb EELK suhtele Eesti rahvaga.

Mikovitš leidis, et uute žanrite otsimine iseloomustab tänast meediat tervikuna. Eesti Kiriku plussiks hindab ta konfessionaalsust: „Omad räägivad omadele hoopis teistmoodi kui näiteks mulle või mõne teise väljaande ajakirjanikule. Seda tasub oma tugevusena näha ja rohkem ära kasutada.“

Kätlin Liimets
Liina Raudvassar