Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 2. osa

2. osa (Algus EK nr 25, 02.05. 2010)

Asju hakati otsustama külade kaupa. Mitmed kirikuküla talud olid juba läbi võetud ja järg oli õpetaja käes. Nimetati tema nime. Õpetaja istus saali tagaotsas ja tõusis püsti. Pilgud kiindusid temasse. Oodati midagi, sest siin seisis mees, kelle peale õpetajana oli langenud juba raskeid sõnu ja siin ta oli uue korra vaenlasena.
Õpetajalt küsiti: kas krundi piire teate? Ei tea, oli vastus. Maamõõtjad olid jätnud 12hektarilise krundi kogudusele kui endisele krundi valdajale; maajagajad pakkusid seda õpetajale.
Koosoleku senises käigus ei küsitud koosolijate käest, kas nad peavad uusmaasaajat maa vääriliseks; kelle nimi oli kirja pandud, sellega kõneldi ja temale ka maa anti. Nüüd pöördus toosama Illisson koosolijate poole järgmise avaldusega: «Koosolekul on õigus seisukohta väljendada, kas uusmaasaaja väärib ka maad. Kui kellelgi on midagi ütelda, siis palun seda teha ja komisjon võtab seda arvesse.»
Seda üteldes ei vaadanud ta õpetaja poole, vaid saali teise serva. Sõnavõtjaid ei registreerunud. Siis kordas ta sama mõtet, kuid ka seekord jäi saal vait. Vähese ootamise järel kordas ta oma juttu kolmandat korda, ikka vahtides samasse paika. Jäi mulje, nagu oleks pidanud keegi sõna võtma, aga ei teinud seda. Siis kostnud saalis: tubli põllumees, andke aga maad. Seda Illisson ei oodanud, see oli ju vastuhakkamine…
Maamõõtjad käisid valla veel kord läbi ja tegid parandusi kruntide piires vastavalt tolle koosoleku otsustele. Ka minule või kogudusele esialgu mõõdetud krundist võeti ära üle kolme hektari. Helistasin vallamajja ja küsisin vallavanemalt, miks ei tehtud mulle teatavaks otsust krundi vähendamise asjus õigeaegselt, et oleksin saanud esitada vastulause. Selle peale vastas vallavanem, et seda poleks niikuinii arvesse võetud. Temale oli Illisson teinud peapesu, et ta avalikul koosolekul söandas öelda, et õpetaja on tubli põllumees. Selles nähti vallavanema saamatust usuvastases töös.

Komisjon
Oma lühinägelikkuses ja uue olukorra mitte õigesti hindamises ning ametlikult poolt avaldatud valeinformatsiooni põhjal, mis avaldati tulevikukavade kohta, andsin ka mina maakonnavalitsusele avalduse, et minu majapidamist ei võetaks vähendamisele, sest krunt oli 1,7 ha võrra suurem uutes tingimustes õigeks peetud krundi suurusest.
Ühel pühapäeval septembri algul, kui olin kantseleis kirjutamas armulaualisi, tuli mu naine ja teatas, et üks komisjon tahab minuga kokku saada. «Komisjonidel» ei olnud hea kõla ja ma mõtlesin, et mis see siis tähendab.
Selgus, et komisjoni moodustasid Tartu linnapea Jalak, üks endine Kursi mees Prink ja Tartu maavanema abi. Nad tulnud enda ütluse järgi minu avaldust kontrollima ja siis ka ühtlasi järele vaatama, kuidas praegusel ajal jutlustatakse. Seda viimast asjaolu nad teatasid kõige lõpuks.
Siis haaras mu abikaasa initsiatiivi enda kätte, üteldes: «Ma pakun teile tassi kuuma kohvi, sest jutluseni on aega, enne on veel pihitalitus.» Ja nii nad siis jõudsidki kirikusse jutluse alguseks, kuulasid ära umbes kolmandiku ja läksid oma teed.
Aga üsna meie jutuajamise alguses minu kabinetis märkasid külalised kirjutuslaual Eesti rahvuslippu – sinimustvalget – ühel alusel ja Fraternitas Estica lippu teisel alusel. Prink oli see mees, kes küsis, osutades rahvuslipule: mis see on?
Ja veel oli neil üks küsimus lahendada. Õpetaja rentnikumajas elasid mõned perekonnad, kes üüri tasusid tööpäevadega põllul. Üks üürnikkudest oli rätsep, kelle abikaasa oma tööga tasus üüri. Nemad (Mugra) olid ka uutes oludes läinud nõudlikumaks ja käinud maavalitsuses kaebamas, et korteri tingimused on võimatud. Komisjon läks seda korterit vaatama ja mina pidin kaasa minema.
Seal noorik näitaski, et põrand on värvimata, lauad kulunud ja annavad pinde kätesse ja põrandat ei saa pesta. Tema üllatuseks aga küsis maavanema abi, kas pererahval ei juhtu olema luuakontsu, ta näitaks neile, kuidas niisugust põrandat pestakse.
Tolle kaebuse lahendamisest jäigi mulle kõige parem mulje maavanema abist, kes narrile andis õppetunni, mis temale aru pähe pani.
Aasta hiljem, kui sakslased olid siin peremehetsemas, tundis rätsep suurt hirmu. Ta arvas, et minul too kaebus meeles on ja et ma võin nüüd kätte maksta. Ta tuli mu jutule ja siis tuli neid "õpetaja härrasid" ja "härra Murusid" tema suust lääguseni palju. Mina olin selle kõik ammugi unustanud ja mulle oli vastik niisugune vingerdamine.

(Järgneb.)

Jaan Muru