Elu algab sõnast

«Esimene asi, mida Jumal käskis inimesel teha, oli elusolenditele nimed panna. Inimese esimeseks tööks sai seega elu dokumenteerimine. Keel on seotud meie inimeseksolemise ja jumalasuhtega,» väidab Chris Wallis, vitši (wichí) kirjakeelsuse projekti juht Salta provintsis Põhja-Argentiinas.
Projekti rahastab Argentiina Piibliselts. Tööd tehakse koos anglikaani piiskopkonna diakooniaorganisatsiooniga Asociana. Misjonärid on Salta indiaanikogukondades tuntud alates 1910. aastast. Läbi aegade on nad kohalikku keelt ja väärtusi tundma ja austama õppinud. «Misjonäri esmane missioon on kohalikega sõbraks saada,» oli ühe esimese misjonäri Richard Hunti seisukoht. Tema koostas vitši grammatika ja sõnastiku ning tõlkis esimesena Piibli tekste kohalikku keelde. Usalduslikud suhted kohalike ja Asociana vahel on püsinud tänaseni.
Keel ja ühiskondlik elu on lähedalt seotud. Algselt toetaski diakooniaorganisatsioon kohalikke, kui nad nõutasid tagasi riigi poolt kahesaja aasta jooksul õigusvastaselt võõrandatud maavaldusi. Edasi paluti abi ka keeleküsimustes, sest rahvas ei soovinud näha oma keelt kadumas.
Kuni 1970ndateni ei olnud vitši lastel võimalik õppida riigikoolides ja ainsateks hariduseandjateks olid misjonärid, kes õpetasid lastele esmalt emakeelt ja alles seejärel hispaania keelt. Kui edaspidi lapsed koolidesse ka pääsesid, siis seal kohalikku keelt ei õpetatud. Vitši keelt sai õppida endiselt kas kodus, kirikus või Piibli osi lugedes.
«Rahvas peaks saama oma kultuuripärimusest jätkuvalt ammutada. Vitši kultuuris on palju head, mida saab väljendada ainult vitši keeles. Hispaania keeles omandab see teise tähenduse,» leiab eluaegne kristlane, pastor Juan Toribio, kes kogub tallele rahva vanu müüte ja lugusid.
Kirjakeel võimaldab kultuuri dokumenteerimise ja säilimise. Vitšidel, keda on Põhja-Argentiinas üle 40 000 ning Boliivias veel mõni tuhat, on soovitatud «alla anda» ja lõimuda muu ühiskonnaga, kus nende traditsioonilist eluviisi peetakse kokkusobimatuks suurema osa argentiinlaste läänelike väärtushinnangutega. Säilida võiksid selle mõtteviisi järgi ehk üksikud rahvakunstielemendid, et turiste kohale meelitada. Rahvuse identiteedi puhul on aga küsimus inimestevahelistes suhetes, eneseväljenduses, suhetes ümbritseva ja kõigeväelise Jumalaga – viimast peetakse projekti puhul esmatähtsaks.
Viis, kuidas inimene annab kaaslastele edasi oma vaimsust, sõltub võimest end emakeeles vabalt väljendada. Pastorid saavad emakeelsest jumalasõnast usujulgust juurde ja neil on kergem Sõna edasi anda. Traditsiooniliselt on rahvas kummardanud loodusvaime. Enne kui misjonärid õpetasid neid tundma kõigeväelist Jumalat, teadsid vitšid, et olemas on müütiline Nilataj, Igipõline.
Kirjakeelsuse kaudu saab rahvas tunda rahulolu ja väärikust, lugedes enda jaoks kirjutatud väljaandeid. Et tekiks huvi rahvuskeeles lugema ja kirjutama õppida, peaks ilmuma palju mitmekesist kirjandust. Projekt toetab vitši keele õpetajate ettevalmistust. Korraldatud on rahva traditsioonilisi haridusvorme tutvustavaid üritusi, kus kõnelejaid tunnustab ka laiem avalikkus.
Usaldusväärsust on projektile pakkunud Salta Rahvusülikooli poolne sponsorlus. Loodud on keelekomisjon, kuhu kuuluvad kolme provintsi esindajad, kes on huvitatud vitši keele arendamisest õppeasutustes ning ühiskonnas laiemalt.
Kuulda on tulnud ka süüdistusi, justkui õpetataks kohalikke selleks, et nad oma usku pöörata või et keelele lähenetakse anglotsentristlikult. Populistliku seisukoha järgi on inglased imperialistid, kes on alati tahtnud kohalikku kultuuri hävitada. Ajalehest võis lugeda artiklit, kus Asociana’t arvati tahtvat põlisrahvale iseseisvat riiki kehtestada. Süüdistusi on tulnud isegi kohalikelt kristlastelt: miks diakooniaorganisatsioon tegeleb kõikide inimestega, mitte ainult kristlaste vajadustega?
Projektijuht on süüdistustest üle. «Kui Jumal lõi taeva ja maa, siis ta kasutas esmalt sõnu, mille järel asi sai olema. Nii on lugu alati kogu loominguga.»
UBS materjalide põhjal

Piret Riim