Elu ja töö on Soomes, kuid süda endiselt Eestis

Anneli Nuutinen asus Soome elama 2007. aasta sügisel. Sisseelamine ei olnud üleliia kerge. Lahutatud on ka seal sõlmitud abielu. Kaheksa aastaga on Eesti kodakondsusega naine läbinud mitmeid kursusi, omandanud nii hea soome keele oskuse, et nõustab Salo linnas lapsi ja noori kriisikodus. Tihti tuleb rääkida seal ka vene ja eesti keeles.

Mis oli sinu puhul Eestist lahkumise peamiseks põhjuseks?
Kindel soov lahkuda Eestimaalt tekkis siis, kui õppisin sotsiaaltööd. Sain teadlikumaks Eesti ühiskonna erinevatest sotsiaalteenuste võimalustest ja/või nende puudumisest. Umbes aastal 2002–2003 lubasin endale, et viin oma pere Eestimaalt ära.
Mul oli sel ajal meeletult raske. Minu elus jooksis kõik kokku: abielu purunes, kolisin lastega maalt linna elama, peres oli erivajadustega poeg ja teisel pojal oli tugev stress pere elumuutusest. Jäin selle kõigega üksi. Pidin hakkama õppima üksinda majandama. Tööl põlesin läbi. Tõsi, raskemad aastad olid minu jaoks 2001–2003.
Siis, kui Jumal minule Soomes uksed avas, olin ma juba kriisist toibumas. Olen loomult hästi aeglane kohanema uute olukordadega. Tihti öeldakse mulle, et olen väga julge ja ettevõtlik. Võib-olla ettevõtlik, seda jah. Tegelikult olen meeletult arg! Kõige suuremad väljakutsed on olnud minule sotsiaalsed suhted ja olukorrad, aga millegipärast olen õppinud just eriala, mis on minu jaoks olnud päris hirmutav!

Milline oli sinu esimene kokkupuude Soome tööturuga?
See oli 2007. a suvel, kui võtsin Eestis oma põhitöölt suvepuhkust ning läksin noorema pojaga Soome maasikaid korjama. See maasikatalu asub Orimattilas Lahti lähedal. Olime pojaga selles talus esimesed eestlased. Talu kasutas vaid Peterburist sisse toodud tööjõudu. Rõõmsad ja töökad vene tüdrukud ning naised olid selles talus käinud juba aastaid.
Siis käisin Lahtis, kus kohtusin ühe tuttava eestlasega, kes elas tol ajal ise Rinnekotis üürnikuna. Tema rääkis mulle, et seal on palju eestlasi tööl ja et ma võiksin sealt tööd küsida. Saatsin avalduse ja elulookirjelduse Rinnekotisse (Soome üks suurimaid keskusi erivajadustega inimeste hoolduseks ja raviks – toim.). Minu eesmärgiks oli leida oma erivajadustega lapsele koht, kus ta saaks täiskasvanuna elada, õppida ja töötada.

Kui muutsid elukohariiki, kas said erialast tööd sotsiaalsüsteemis?
Sain Rinnekotis tööle pimekurtide ööpäevaringsesse kodusse hooldajana, mis oli siiski suhteliselt ligilähedane minu erialale. See oli hea algus, et õppida soome keelt ja süsteemi tundma. Sain samas ka ametikorteri – kõik oli alustuseks vägagi turvaline ja lihtne.
Umbes poole aasta pärast sain ka oma erivajadustega lapse, kes siis oli juba täisealiseks saanud, tuua Eestist üle Soome sotsiaalhooldussüsteemi.

On sulle töös abiks olnud Soomes pakutud kursused?
Kohustuslikud kursused on olnud esmaabi-, hügieenipassi taotlemise ja ravimite jagamise koolitus – neis peavad olema kogu aeg kehtivad tunnistused.
Muud õpingud olen ise omal algatusel endale küsinud või taotlenud. Sellised, mis mind ennast on köitnud: aastane spordimassööri kursus Helsingis Hieronta-Akatemias, hingehoiuterapeudi kaheaastane kutseõpe ja 2,5aastane kog­nitiiv-käitumuslik lühiteraapia pädevusõpe. Lisaks pidevad täiendusõppepäevad, mida lastekaitse poolt korraldatakse. Soome koolitussüsteem on väga kompaktne ja põhjalik, teooria viiakse kohe praktikasse. Näiteks lastekaitsetöös sain konkreetset väljaõpet, kuidas kinni pidada traumeeritud last, kui ta on kaotanud enesevalitsemise, nii et see annaks lapsele turvalise kogemuse ja oleks teraapiline. Sellel koolitusel pidid meil olema dressid seljas, et saaksime harjutada erinevaid kinnipidamise võtteid.

Kus sa praegu töötad ja elad?
Töötan Salo linna teenistuses Paavola perekeskuses, laste ja noorte kriisi- ning vastuvõtukodus. Põhitöö kõrvalt tegutsen ka terapeudina eravastuvõtul. Elan Salo linnast 20 km eemal sellises kaunis kohas nagu Teijo. Minu ridaelamukodu ümber on valdavalt männimets ning neli veekogu. Igasse ilmakaarde jääb üks veekogu: kolm järve ja läänes sisemeri. Teijo sai eelmisel aastal Soome 39. rahvuspargi nimetuse.

Kaheksa aastat teises riigis elamist ja töötamist. Mida see on sulle õpetanud?
Alandumist. Minu ego on saanud Soomes palju «nina pihta», mul ei olnud muud võimalust kui kas uhkusest lõpuks kibestuda ja haigestuda või siis olukordade ja inimestega leppida ja alanduda.
Teiseks piiride seadmist, et endal ja teistel oleks turvaline. Teisisõnu tuleb õppida nägema, kus mina lõpeb ja kust algab teine inimene. Kolmandaks, ma ei või olla peaaegu oskustööline või peaaegu spetsialist, vaid ma kas olen või ei ole. Soomes olen õppinud uskuma, et «jah» tähendab tõepoolest «jah» ning «ei» tõepoolest tähendabki «ei».

Oled säilitanud sideme Eestiga?
Side Eestiga muutub aasta-aastalt järjest tugevamaks ja soojemaks. Isegi imestan, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et olen sündinud eestlasena. Rinnus on selline soe tuli ja süda tunneb, et ma armastan Eestimaad. Naudin, kui saan kuulata Pereraadiot ja vaadata mõnikord eestikeelseid saateid ETVst neti kaudu. Mul on Eestis vanem poeg ja lapselapsed. Neile lisaks lähedased sugulased.
Haapsalus on minu kodukogudus Maarja-Magdaleena. Tunnen, et olen osa sellest ja kuulun sinna, kuigi vahemaa tõttu käin ehk vaid 4–5 korda aastas seal jumalateenistustel.
Ühenduse eest Maarja-Magdaleena kogudusega pean tänama Eesti Kiriku toimetust. Kui olime lugejareisil 2012. aastal ehk siis palverännakul mööda Läänemaad, käisime ka Maarja-Magdaleena õigeusukirikus palvusel. Seal ma siis istusin ja imestasin endamisi … olen ristitud õigeusu kirikus, aga millegipärast ma ei tea sellest midagi. Preester Jüri Ilves kinkis mulle tol korral raamatu «Õigeusu tee». Seejärel viis minu tee Reomäe nunnakloostrisse Saaremaal. Nii ma siis lõpuks pöördusin tagasi oma vaimulikku koju.

Kas Soomes võõra rahva keskel elamine on sinu osadust kirikuga tugevdanud?
Muidugi! Soomes ma käisin luteri kirikus leerikoolis ja sain Jeesusega tuttavaks. Mul oli võimalus tutvuda ka erinevate kristlike konfessioonidega. See on olnud mulle väga rikastav kogemus. Tänu sellele on mul nüüd palju lihtsam mõista ka oma kliente. Kuulun õigeusu kirikusse, vabatahtlikku tööd teen aga rohkem luteri kirikus – mõlemad on mulle olulised ning kallid. Need on erinevad suhted, neid ei saa omavahel võrrelda. Kõige olulisem on teadmine, et oleme Kristuse erinevad ihuliikmed.

Millisena kavandad oma tulevikku? Oled selle üle mõelnud?
Mida vanemaks ma kasvan, seda tihedamaks minu side Eestiga on muutumas. Tulevikus näen ennast rohkem Eestis tegutsemas. Ma ei tõmbaks enam mustvalgeid piire: Soome või Eesti. Need kaks maad võivad minu sees sõbralikult koos eksisteerida, olemata omavahel konkurendid ning püüdmata teineteisega võistelda.
Need kaks maad minu sees vaid täiendavad teineteist. Kui Issand lubab, siis pensionipõlves ma suhtlen eesti keeles ja eesti meeles ning söön eestipärast rooga ja tegutsen kristlikus kogukonnas kas Läänemaal või Saaremaal.
Sirje Semm

Anneli Nuutinen
Sündinud 1968. aastal Haapsalu haiglas, kasvanud ja elanud Noarootsis Elbiku külas.
Elab ja töötab 2007. aastast Soomes.
Eestist lahkus koos erivajadustega pojaga.
On Haapsalu Maarja-Magdaleena õigeusukoguduse liige.
Loodab pensionipõlves pöörduda tagasi Eestisse.