Elutarkuse mõõdupuu

Dokumentaalfilm «Evaldimaa» on kindlalt eesti parimate portreefilmide nimekirjas.

On küllalt palju kunstnikke, kes suudavad tabada midagi või natuke. Harva juhtub, et linateoses on kõik üksikasjad juhtiva mõtte teenistuses. Nii sügavat ja terviklikku filmi inimlikust armastusest pole eestlane eestlasest vist varem teinud.
Pool võitu on juba see, et tegijad on valinud kaamera ette suurepärased inimesed. Teine ja mitte väiksem pool on siiski autoritelt, kes on suutnud hoiduda paljudest kiusatustest. Tihti lõigatakse kunstliku kujundi nimel välja vihjed filmitava puudustele, sobimatud sõnad või siis hoopis vastupidi, soritakse kasimata aluspesus. Mõlemat ohtu on filmis edukalt välditud.
Kaamera suutis kogu aeg vaadata toimuvale samasuguse nurga alt nagu need vanainimesed, kellest film. Hämar tuba helepimestava aknaga, rohtunud õu, lagunenud kõrvalhooned, jutuajamised lauavirna ääres või kirikus. Osa ilustamata (aja)loost. Film mõjus kujundina nagu vanaaegne foto. Õnnestumisele aitasid kaasa Evald ja Emmi ise, kes ei osanud või ei tahtnud kaamera ees teeselda, ning tegijate hea läbisaamine vanapaariga.
See on film inimestest, kes pole kellelegi mitte midagi võlgu. Nii pole just kerge elada või, vastupidi, on eriti kerge elada. Interjöörid ja õhustik olid ajaliselt täpselt märgistatud: peaminister Mart Laari raadiointervjuu ning jumalateenistus, millest võttis osa peapiiskop Kuno Pajula. Lihtsad stseenid, kus Emmi korjas põlluserval lilli või laulis surnuaial mehe esimese naise Agnese haual, moodustasid kunstilise terviku.
Kõige juures polnud üldse oluline, et tegemist oli Vana Testamendi professori ning suure vaimuinimesega. Mees salvis naise haigeid jalgu ning naine ootas aega, mil saab taas mehele süüa teha. Seda vaadates turgatab tahtmatult pähe küsimus, kas meist igaühel jätkub oma lähedase suhtes sama palju sallivust ning hoolivust. Samuti mõte, et sellise teesklematu armastuse puudumine võib ühel hetkel saada komistuskiviks kogu rahva arengule.
Kes aga arvab, et film on vanainimeste kiindumusest, eksib. Lugu on armastusest üldse või, kui soovite, tõelise armastuse ja isikliku õnne võimalikkusest. Pole tähtis, kes on filmitavad, ning vaevalt on kõige selle juures oluline, et film on oma heli ja pildi poolest viletsa tehnilise kvaliteediga.
Üleüldse ei häiri ka need kõrvalised isikud, kellega Evald ja Emmi käivad läbi väljaspool kodu. Küll aga jäävad veidi arusaamatuks inimesed, kellega tegelased kodus suhtlevad. Tundub, et nende määratlematus ei tule alati tervikule kasuks ja suhe nendega pole loodetud määral siiras.
Raske ütelda, kuidas suhtub kirik Vana Testamendi professori kiitusse nõidade tarkusele, kuid usun, et tõeliselt uskliku inimese (ja mitte ainult) pani film kindlasti järele mõtlema iseenese sallivuse ja tarkuse üle. On ju elutarkuse mõõdupuuks oskus asju enda jaoks tähtsuse järgi õigesse järjekorda seada. See film räägib kahest targast inimesest, kes on seda suutnud.
Film annab oma siiruse ja vahenditusega võimaluse pühaduse üle ilkuda, kuid ühtlasi nullib selle võimaluse. Eesti riigis on veel pühasid asju. Rahvustelevisiooni ongi selleks vaja, et sügav sisu tagasihoidliku vormi tõttu tähelepanuta ei jääks.
Ants Rebane,
Loo keskkooli direktor

«EVALDIMAA». 1994
Režissöör Kersti Uibo, operaator ja kaasautor Pentti Keskimäki, produtsent Kersti Uibo. Peaauhind 1995. aasta Pärnu filmifestivalil. Filmi on näidatud New Yorgis, Pariisi, Montreali, Londoni jt filmifestivalidel.

Evald Sae 100. sünniaastapäeval, 24. novembril näitab «Evaldimaad» ETV2. 25. novembril on ETV saade «Ajalik ja ajatu» pühendatud Evald Saele.