Emadepäevajuttu maailmaparandajaga

Mõnedele on Teele Nigola eelkõige maastikuarhitekt, teiste jaoks aga Põlva kirikuõpetaja abikaasa. Ent muidugi pole vähetähtis seegi, et ühtlasi on ta kahe teismelise lapse ema.

Ise iseloomustab Teele Nigola end maailmaparandajana, mis on kahtlemata mõjutanud ka tema elukutsevalikut. Nagu ta naljaga pooleks kinnitab, on maastikuarhitekti amet nimelt kõikidest kõige vanem – pandi ju Aadam Eedeni aeda harima ja hoidma. „Ja kohati on ju ka see, et inimesed on üksjagu asju ära rikkunud, eks siis tuleb seda parandada,“ lisab ta.

Maailma parandamas
Maastikuarhitektiks saamisel oli küllalt oluline see, et ema viis Teelet lapsena suviti maakodus looduse keskele. Sellest alguse saanud huvi viiski maastikuarhitektuuri õpinguteni maaülikoolis. Pärast lõpetamist on ta teinud erialast tööd aktsiaseltsis Kobras.
Ent lisaks looduses viibimisele sisaldab maastikuarhitekti töö rohkesti ka inimestega suhtlemist. Praegu näiteks on tööd iseäranis palju, sest pärast haldusreformi tellivad uued vallad üldplaneeringuid. Nende kohaselt määratakse kindlaks, kus hakkavad paiknema inimeste elupiirkonnad, kus tootmisalad jne. „Sõidan mööda Eestit ringi, kohtun valdade keskustes inimestega, panen nad laua taha joonistama ja arutlema, kuidas oleks hea,“ kirjeldab ta. Selle kõige kõrval tuleb muidugi täita väiksemaid tellimusi haljastuse ning üldse välisruumis paiknevate objektide kujundamisel.
Maailmaparandamise vaim on ajendanud Teele Nigolat aga aktiivselt tegutsema ka maastikuarhitektide liidus. „Püüan maastikuarhitektuuri propageerida ja käin kaks korda aastas välismaal rahvusvahelistel koosolekutel, esindan seal Eesti maastikuarhitekte,“ selgitab ta. Aastaid on ta kureerinud ka näiteks maastikuarhitektuuri aastapreemiate võistlust.

Lastele toeks
Teisalt tunnistab Teele Nigola, et aktiivne ühiskondlik tegevus on vahel tulnud ka perega koosolemise arvelt. Praegu püüab ta seetõttu rohkem tähelepanu pöörata emaks olemisele. Seda enam, et poeg Osvald ja tütar Marie on jõudnud teismeikka ning vajavad seetõttu erilist tuge.
Emarolliks oli Teele omamoodi valmistunud, sest hoidis juba varajasest noorusest oma õe- ja vennalapsi. Ent omaenda laste kasvatamine on tema varasemaid arusaamu mitmeski asjas muutnud. Näiteks mõistab ta nüüd, et kõik inimesed on erinevad: „Kui sa nuputad välja, kuidas läheneda ühele lapsele, siis teise lapse puhul võib sellesama meetodi kasutamine olla täielik läbikukkumine.“
Et Nigolad on kristlased, on ka nende pereelu paljude teiste omast mõneti erinev. Ühine usk väljendub näiteks söögi- ja õhtupalvete lugemises ning selles, et pühapäevane kirikuskäimine on enesestmõistetav asi. Teisalt aga selleski, et püütakse elada Piibli põhimõtete järgi. „Kui lapsed küsivad, miks on õige teha ühtmoodi või teistmoodi, siis muidugi me võtame appi selle, et Piiblis on sedasi öeldud,“ selgitab Teele.
Tulevase abikaasa Toomas Nigolaga tutvuti sajandivahetuse paiku Tartus kirikunoorte seltskonnas. Praegu on Toomas EELK Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja. Nagu vaimulikud ikka, töötab ta intensiivselt nädalavahetustel ja puhkab esmaspäeviti. Teele peab aga äripäeviti tööl käima, mistõttu kogu pere ühiseid koosolemise hetki jääb kahjuks napiks.

Koguduse ema
See, et temast just kirikuõpetaja naine sai, on Teele arvates Jumala juhtimine. „Ühest küljest Jumal kutsub kirikuõpetajad oma tööle, aga ma arvan, et ta valib neile ka naised nii, et sellest oleks abi ja tolku.“ Ta meenutab, et laulatussõrmustessegi on neil Toomasega graveeritud Jh 15:16. See on viide piiblisalmile, mis algab sõnadega „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid“.
Abikaasa ameti tõttu pole aga Teele enda sõnul mitte ainult oma pere, vaid terve koguduse ema. Nimelt on selle elu korraldamisel ka õpetaja abikaasal tahes-tahtmata oluline roll täita. Koguduse argimuresid tavatsevad abikaasad ikka üheskoos läbi arutada. Lisaks on Teele tähele pannud, et mõni inimene eelistab teatud küsimustes pöörduda pigem tema kui vaimuliku poole. Ilmselt leitakse, et näiteks empaatiat nõudvates asjades on parem kõigepealt juttu teha naisterahvaga. „Perekonnas ka on ju vahel niimoodi, et on mitmeid selliseid küsimusi, millega lapsed kõigepealt ema juurde tulevad,“ arutleb ta.
Peale selle on Teele Nigola juba kümmekond aastat Põlva koguduse pühapäevakooli õpetaja. Seda tööd peab ta erakordselt oluliseks. Elu on nimelt näidanud, et täiskasvanuna tavatsevad kogudusega liituda just need, kes on maast-madalast kirikus käinud ja sealt positiivseid elamusi saanud: „Lastega töö koguduses on tegelikult see, kus algab koguduse ehitamine pihta.“
Seetõttu peaksid koguduse liikmed tema meelest oma lapsed tingimata kirikusse kaasa võtma, isegi kui nad on veidi rahutud ning lärmi tegema või ringi jooksma kipuvad. „Ma ikka ütlen alati kõigile, kellel meil koguduses väikesed lapsed on, et tulge kas või teenistusele lühemaks ajaks, aga võtke lapsed kaasa, et neil tekiks see harjumus, et pühapäeval käiakse kirikus,“ selgitab koguduse ema.
Et lapsed ei peaks oma ema kõrval tikksirgelt istuma ja seisma, on neile pühakojas ka väike lastenurk joonistusvahendite, raamatute ja mänguasjadega. Peaasi, et laps harjuks kirikus käima ja tunneks end seal hästi.
Seega pole üllatav, et emadepäevagi tavatseb Nigolate pere tähistada eelkõige koguduse keskel. Kavas on tavaline pühapäevane jumalateenistus, mille käigus aga peetakse eestpalvet ka emade eest. Samuti võetakse emadepäev jutuks järgnevas pühapäevakooli tunnis. Selle lõpus saavad lapsed kätte ka tunnistused, sest nagu mitmel varasemal aastal, tähistab emadepäev ühtlasi pühapäevakooli hooaja lõppu.
Rain Soosaar

Teele Nigola
Sündinud Tartus, õppinud Eesti maaülikoolis
Maastikuarhitektuuri magister
Maastikuarhitekt-planeerija ASis Kobras
Eesti Maastikuarhitektide Liidu eestseisuse liige
Abielus Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigolaga
Kahe lapse ema

Pildigalerii: