Emakeelt ja isamaad väärtustades

Üle poole sajandi Austraalias elanud Lily Kocins räägib ilma aktsendita ilusat eesti keelt ja on südamelt Hanila patrioot, kelle mõtted ja teod on seotud lapsepõlvemaaga.

Kui peeterpaulipäeva eel Hanila Pauluse kirikus tänujumalateenistust peeti, siis põhjust selleks oli suuresti tänu Lily Kocinsile. Tema toetusel on pühakojas korda tehtud altarivõre, taastatud roosaken ja pikihoone saanud uue põranda. Muidugi on selles oma tähtis osa Rändmeistri tublidel töömeestel, aga ilma Lily Kocinsi lapsepõlvekodu müügist saadud rahata ei saanuks firma töötada.
13aastasena paadipõgenikuna kodumaalt lahkunud, on Lily alates 1993. aastast Eestis käinud üheksa korda. Selle paarikümne aasta jooksul on 13. sajandist pärit kirik palju muutunud. Tagasihoidlikult ütleb vanaproua, et on sellele «tsipa kaasa aidanud». Praegu ootavad kordategemist pingid.

Kesktalvest suvesse
Praegu Melbourne’i koguduse naisringi juht Lily Kocins ütleb, et Eestist põgenenud, jõuti Saksamaale, siis aga otsiti tema haigete kopsude tõttu sobivamat kliimat ja nii maabus perekond Austraalias. Sinna läks ka algul Kanadasse suundunud tädi ja anti luba vanaemal välja rännata Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist. Aasta oli siis 1959.
Praegu üle aasta Eestit külastav Lily naerab, et tuli Austraalia kesktalvest, mil väljas on viisteist kraadi sooja, armsa kodumaa suvesse, aga ilm on siin samasugune. Ja nii oli ka eelmise külastuse ajal. Aga kunagises kodukohas on hea puhata, sest praegusel kodumaal lund ei saja ja aia eest tuleb aasta ringi hoolitseda – tema koduaias õitseb alati midagi. Lily püüab tööga ise hakkama saada, vahel käib küll abiline.
Kuigi Austraalias ei hoia Lilyt enam keegi kinni, tema teine abikaasa, Läti luterliku kiriku õpetaja, on surnud ja lapsi tal ei ole, ent elanud umbes kuus aastakümmet teises ühiskonnas teisel pool maakera, ei taha ta harjumuspärast kodu maha jätta. Ja ega keegi Eestiski oota, mõni kaugem sugulane Saaremaal siiski on.

Ajale vastu pidanud
Lily kodus kaugel maailma äärel on kõneldud ikka inglise keelt, sest tema esimene abikaasa oli austraallane ja teine lätlane, kuid teiste lähedastega on ta saanud emakeeles suhelda. Kuigi tema eestikeelne haridus piirdub viie algkooliklassiga, võiks suurepärane väljendusoskus mõnelegi kodumaal silmad ette anda.
Lily ütleb, et tema kadunud tädi oli õpetaja, nii on temaski säilinud tahe teadmiste järele ja ta käib kolmanda nooruse ülikoolis. Ka loeb ja kirjutab ta eesti keeles. Võimalust emakeeles kõnelda kasutab ta muidugi koguduses, mis on aastatega kahanenud umbes kuus korda ehk 60–70 liikmeni.
Kahjuks toimuvad jumalateenistused inglise keeles, sest vaimuliku ametis on praegu Austraalia luterliku koguduse õpetaja ja vaid laulud lauldakse eesti keeles. Lily on koguduse naisringi esimees, aga on olnud ka raamatupidaja, nõukogu ja juhatuse liige. Ta on aktiivne osalema eesti majas ja talle on antud Melbourne’i Eesti ühingu kuldmärk.
Kuna Lily Kocins on peale lapsepõlve koguduse pühendunult toetanud ka Hanila valla kultuurielu, sealhulgas Kõmsi raamatukogu, ning Lihula gümnaasiumi ja Kõmsi lasteaeda-algkooli, kuulutati ta 2003. aastal Hanila valla aukodanikuks. Kaks aastat tagasi anti talle aga kiriku koostöömedal.
Oma ema ja tädi, lapsepõlve Kaitu küla Kebina talu mälestust kalliks pidades on ta pika teekonna ette võtnud. Oma Austraalia-koju on ta heade muljetega tagasi läinud. «Siinsed inimesed on väga lahked,» ütleb Lily Kocins tänuga südames.
Rita Puidet