Etendus õ-tähe loojast Masingust

Taasiseseisvumispäeva, 20. augusti õhtul esietendati Viru-Nigula ajaloolise pastoraadi õuel Jaune Kimmeli autorilavastust „Ottõ“, mis käsitleb kirjamehest pastori Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) rahvavalgustusliku elu Viru-Nigula perioodi.
Õhtuse etenduse külastamiseks Viru-Nigulasse jõudes polnud vaja nuputada, kuhu auto parkida ning kuhupoole sammud seada – helkurvestis vabatahtlikud olid varmad teed näitama. Et Viru-Nigula Eesti kultuurilukku põlistanud ja siin aastatel 1795–1815 elanud pastor Masingule Viru-Nigula haridusseltsi poolt pühendatud lavastus selle suve olulisem sündmus siinkandis on, selles aitasid veenda alevikus välireklaamina eksponeeritud etenduse plakatid.
Targalt tegid need, kes pileti varem varunud olid, sest kõigile viimasel hetkel saabunutele enam spetsiaalselt selleks suvelavastuseks ehitatud publikutribüünil kohti ei jagunudki. „Täissaalile“ etendunud teatritüki eel ja järel pakuti huvilistele pastoraadi kõrvalhoonesse rajatud kohvikus head-paremat ning väga populaarseks osutusid õ-tähe teemalised T-särgid, mille rõõmsaks omanikuks nii mõnigi õhtu veetja enda tegi.

„Ottõ“ autor-lavastaja Jaune Kimmel (paremal) ja pastor Masingu rolli täitnud näitleja Stefan Hein. Liina Raudvassar

Kahe kellahelina vahel
Et etendus ka Taevaisale sobib, võis mõista esietenduse õhtuks antud imeilusast ilmast. Kaasa võetud vihmakeebid ja suurrätid osutusid kõik üleliigseks, sest taasiseseisvumispäeva õhtu oli hilissuviselt soe kuni päikeseloojanguni. Õhtujuhi palve lülitada välja telefonid andis viimase häälestuse algavaks etenduseks ning kirikukella kumeda märguandega algav lavastus haaras vaatajad ligi paariks tunniks oma lummusse, viies pastoraadi õuele kogunenud omapärasele ajarännakule sajanditetagusesse Viru-Nigulasse.
„Lavale“ kõrvuti sätitud kõrtsituba ja pastori töökabinet markeerisid mõjusal kombel maarahva toimetuste ja kiriklaelu lahutavat piiri, aga ka ühendavat kokkupuudet. Need kaks maailma olid Masingu Viru-Nigula teenimise ajal ühelt poolt lootusetult lahutatud, teisalt aga loogiliselt ühendatud. Masing püüdis keele ja kristlike väärtustega neid maailmu lõimida. Näidend aitas mõjusal moel seda mõista.
Heas mõttes teatraalsust lisas pastoraadi paraadtrepp, mille astmeid pidi üles-alla liikuvad tegelased andsid kogu etendusele elusa dünaamika. Peategelane ei läbenud astmeid ükshaaval läbida, vaid liikus kergejalgselt ja aega kokkuhoidvalt ikka kaks-kolm astet korraga, mis andis selge signaali Otto Wilhelmi tegususele. Aga ka sellele, et ajuti oli usumees raske valiku ees – kas liikuda üles kiriklasse oma seisusekaaslaste seltsi või alla kõrtsituppa, kus veetis jõudehetki maarahvas.
Muide, ka hoone üks aken mängis lavastaja soovil etenduses oma rolli, olles ajuti avatud ning teisel hetkel häälekalt suletud – tabatud hetkedel sai läbi tuulest heljutatud pitskardinate kiigata pastoraadi interjööri intiimsusesse. Etenduse kulissideks oli rohelusse uppuv aed põlispuude ning pargihaljastusega.
Esimestest stseenidest alates keskendus vaatajahuvi nimitegelasele, keda kehastanud näitleja mõjus sümpaatselt ja usutavalt. Just Otto Wilhelmi meisterlikult väljamängitud roll näitleja Stefan Heini poolt muutis etenduse ajarännakuks õ-tähe eesti kirjakeelde toonud keelemehe maailma. Vaataja tõmmati kaasa toonase kirikuõpetaja maailmaparandusettevõtmistesse ning ajuti oli tõtt-öelda päris raske säilitada empaatiat talurahva vastu. Oleks nii tahtnud minna pastorile appi kõrtsimõdust joobnud eestlastele haridusmisjonit tegema!
Oli lausa hingekriipivalt valus näha, kuidas Masingu püüdlused kaljusele pinnasele kukkusid, kui raskest tööst ja orjapõlvest kalgistunud maarahvas kirjatarkusele ja piiblisõnale kerglast meelelahutust eelistas. Selles seoses mõjus näitleja Karin Lamsoni kehastatud lapsehoidja (Masingu perre guvernandiks tulnud itaalia päritolu Caroline Piccaluga, kellest hiljem sai lesestunud Masingu uus abikaasa) publiku kõneisikuna, kes lõunamaise temperamendiga maamatsidele selgitas pastori valgustusajast kantud eesmärke. Ja seda enam mõjusid liigutavalt need näidendi lõpuosa stseenid, mis lubasid uskuda, et haridusseeme hakkas siiski idanema – robinhuudiliku vastupanuliikumise juht toob pastoraadist varastatud raamatud tagasi, vana talumees süüvib ennastunustavalt piibliraamatusse …

Teatrilavaks oli Viru-Nigula ajaloolise pastoraadi esine, kus pastor Masing oma perega ligi 20 aastat elas. Liina Raudvassar

Austusest eesti keele ja tema hoidja vastu
Kui Viru-Nigula haridusselts pöördus Jaune Kimmeli poole ettepanekuga kirjutada ja lavale tuua näidend Otto Wilhelm Masingust, kelle sünnist tänavu sügisel 260 aastat möödub, oli noor näitleja ja lavastaja esiti pisut kimbatuses. „Minu teadmised Masingust olid sarnased keskmise eestlase teadmistega. Ehk siis – need ei olnud kuigi suured,“ räägib ta Eesti Kirikule antud intervjuus ja jätkab kärmelt: „See oli suur väljakutse. Huvitav väljakutse. Sukeldusin Ottosse ja vaimustusin tema müstilisest olemusest. Tema sihikindlusest ja vankumatusest, tema säravast visioonist. Kuidas ta ennastunustavalt nägi vaeva eesti keele heaks. Kuidas tema tegevuse viljana võime meie nüüd eestlastena rääkida puhast õiget eesti keelt.“
Kimmel räägib, et püüdis lavastuses lasta Ottol endal kõnelda ja selleks oli vaja ammutada teadmisi esimese eesti rahvusest kirjamehe kohta. Et Masingust pole ühtegi pilti (on vaid käärilõige), siis oli tal võimalik ühendada fiktsioon dokumentaalsusega ning tuua lavale selline Otto, kelle temast maha jääv pärand meile silme ette toob.
Pearolli kandnud Stefan Hein tunnistab vahetult pärast etendust antud intervjuus, et suhtub Otto Wilhelm Masingu isikusse suure aukartusega. Küsimusele, millistele iseloomujoontele näib pastor Masingu isik toetuvat, vastab ta: „Piiritu järjekindlus. Usk, et tuleb minna peatumatult edasi-edasi-edasi. Arusaam, et kui püüad, siis saad ka edasi. Teadmine, et rahvas tuleb saada lugema. Et see siiski on võimalik kõigist tagasilöökidest hoolimata. See kõik on lihtsalt imetlusväärne. Olen Ottost vaimustuses. Hea meel, et saan tema rollis olla.“

Liina Raudvassar

Otto Wilhelm Masing
Elas 1763–1832
Oli eesti-rootsi soost vaimulik ja keelemees
Õppis Halle ülikoolis teoloogiat, kõrvalt muusikat ja joonistamist
Oli keeleandekas, oskas saksa, eesti, kreeka, itaalia, prantsuse, vene ja ladina keelt
Võttis tarvitusele õ-tähe
Teenis Lüganuse kogudust (alates 1788), Viru-Nigula kogudust (alates 1795), Äksi kogudust (alates 1815); oli assessor (alates 1818) ja Tartu praost (alates 1821)