Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Evald Saag kirjutas südamelauale 

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /


Evald Saag. Erakogu.

„Küll on raske see, kui sa oled olemas, aga elu sul ei ole. Kui sa oled olemas nagu kivid väljal, kuskil maantee ääres või võsas. Sa oled, oled olemas, murened ja saad mullaks, aga elu ei ole olnud. Küll on hea, kui su süda tuksub, kui ta metsikult tuksub, ja nõnda, et sa teisiti ei saa. Ja kui vaja on, et sa ristile lähed selleks, et ka teistel, ka nendel, kes sinu kõrval on, igavene elu oleks. Jumal aidaku meid selles!“

Nõnda jutlustas möödunud sajandi kuuekümnendatel Pärnu Eliisabeti kirikus teoloogiaprofessor ja kirikuõpetaja Evald Saag, kelle sünnist möödub 24. novembril sada kümme aastat. Need, kes Evaldit tundsid, võivad kinnitada, et temas jätkus elusat olemist kuni pika maise rännaku lõpuni (ta suri 91-aastasena 20. oktoobril 2004). Evald pühendus jäägitult sellele, et võimalikult paljud ta ümber leiaksid igavese elu tee.  

Evald Saag (fotol) oli juurtelt Võrumaa mees. Ta sündis 1912. aastal Rõuge kihelkonnas Krabi vallas Liguri külas. Ristimise ja leeriõnnistamise järgi kuulus ta Rõuge kogudusse. Koolitee viis Evaldi Võru gümnaasiumisse ja hiljem, armeeteenistuse järel, Tartu ülikooli usuteaduskonda, mille ta lõpetas teoloogiamagistri kraadiga 1940. aastal – vahetult enne teaduskonna sulgemist nõukogude võimu poolt. 

Jõulukuul 1941 ordineeris piiskop Johan Kõpp Evaldi kirikuõpetajaks. Lühemat aega oli ta Paldiski koguduse hooldajaõpetaja ja tegutses EELK noorsootöö peasekretärina, kuid määrati siis 1944. aasta sügisel Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja kohusetäitjaks (õpetajaks kinnitati juunis 1945). Sellega algas Evaldi viljakas hingekarjasetöö suures vennasteliikumise mõjudega koguduses, mis kestis kuni 1962. aasta suveni, mil võimude survel tuli asuda Pärnu Eliisabeti kogudusse. Sealt läks Evald pensionile jaanuaris 1989. 

Teise maailmasõja päevil abiellus Evald oma lähedase sõbra ja kolleegi Uku Masingu õe Agnesega. Masingute kodutalu Raplamaal Raikkülas sai nüüd aastakümneteks ka Evaldi koduks – seda isegi Pärnus teenimise ajal.

Eriline side Raplamaa ja Rapla kogudusega kestis veel pärast Agnese surmagi, mil Evald abiellus laulja ja muusikapedagoog Emilie Karjusega ning asus elama Tallinna. Ikka ja jälle paluti teda Rapla kogudusse külalisjutlustajaks; seal kohtus ta oma kunagiste leeriõpilaste ja koguduseliikmetega. 1998. aastal austati Evaldit Rapla kihelkonna auhinna, pronksist Maarja-Magdaleena kujuga. Ta oli selle esimene laureaat. 

Evald Sae tähendus Eesti luterlikule kirikule ulatub aga palju kaugemale nende koguduste piiridest, mida ta parasjagu teenis. Maailmasõja lõppedes oli Evald üks neist, kelle otsesel initsiatiivil asutati Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon, tänane EELK Usuteaduse Instituut. See tagas kõrgema usuteadusliku hariduse jätkumise Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja andis kirikule hädavajalikke töötegijaid. Evald oli nimetatud õppeasutuse kauaaegne dekaan ja õppejõud mitmel alal, peamiselt Vana Testamendi aines. Suur osa sõjajärgsel perioodil EELKs ordineeritud vaimulikke olid ühel või teisel moel Evaldi õpilased. 1980. aastal andis usuteaduse instituut talle teoloogia audoktori kraadi. Hiljem töötas Evald veel õppejõuna Tartu teoloogia akadeemias ja Eesti humanitaarinstituudis. 

Oma pika ja väga aktiivse eluea jooksul kirjutas Evald vähe. Me ei saa rääkida tema tekstide, tema raamatute mõjust. Ta ise rõhutas, et püüab kirjutada inimeste südamelaudadele. See õnnestus tal paljude juures suurepäraselt. Evald ei vaadanud kellelegi ülalt alla, ta ei lükanud tulijat tagasi. Evaldi keelekasutus nii loengutes kui jutlustes oli lihtne, maalähedane, võrumaalik, samas täidetud erakordse kujundlikkuse, sügava erudeerituse ja elukogemusega. 

Tabavalt on Evaldi mõju saladust iseloomustanud Marko Tiitus, öeldes: „Temaga koos tundsid, et sulle kasvavad tiivad. Sest Evald suutis sind kasvõi hetkeks uskuma panna, et sinus on peidus rohkem, kui sa arvatagi oskad. Ka kõige tõsisematest asjadest talle ainuomase naljasoonega rääkides andis ta julgust ja jõudu edasi minna.“

Usun, et Evaldi kaudne, varjatud mõju jätkub tänagi tema õpilaste töödes jumalariigi põllul.  

Marek Roots