Haavadest ja armidest

Haiget saanud inimesed tahavad näidata viga saanud paiku oma ihul. Laps, kes oma varba veriseks lööb või põlve marraskile tõmbab, tuleb nuttes, kuid uhkustundega välja sirutades katkist kehaosa. Üsna sarnased on suured inimesed, kes on käinud lõikusel. Otsekui minetades häbitunnet näitavad nad oma haavu, eemaldades ihukatteid sellistelt kohtadelt, kuhu muidu võõra pilgul üldse asja pole. Esialgu pani see mind pisut piinlikkust tundma, kuid siis taipasin, et need enesepaljastused tulevad haavata saanud inimese sügavast vajadusest jagada oma kogemust.
Eriti hästi mõistsin seda siis, kui mul mõne aasta eest lõhkenud pimesool välja lõigati ja sellest jäi pikk metallklambritega kokku õmmeldud haav kõhunahale. Pärast seda tabasin end üsna tihti toimunust kõneldes ka oma särgisaba värvli vahelt välja tõmbavat. See, mis juhtus, oli mind pöördumatult muutnud. Esiteks olin ma pääsenud üle noatera eluga. Mõni tund viivitamist oleks võinud tähendada seda, et minust poleks olnud enam haiglasse minejat ja veidi hiljem ilmselt poleks ka enam olnud mõtet mind sinna viia. Teiseks aga polnud ma enam pärast seda selline nagu enne. Muutus oli küll tühine, kuid siiski selgelt nähtav ja pöördumatu. Minu ihul oli pikk haav, mis eristas mind mu eelnevast elust ja teistest inimestest, kel seda ei olnud. Tollest muutusest oli vaja rääkida ja seda, mis muutunud, oli kange tahtmine näidata.
Täpselt samuti tahavad hingehaavu saanud inimesed rääkida sellest, kuidas nad on saanud haiget. Valusat kaotust on vaja jagada kellegagi kõneldes. Nii on seda kergem kanda ja haavad paranevad seda kiiremini, mida rohkem leidub kannatlikke kuulajaid. Ükskõik millise õnnetuse üle elanud inimesi kuulates aga tekib kahjuks kiusatus hoida nende suud lukus. Sellise näilise heasoovlikkuse taga on tegelikult hirm ise haiget saada või ennast abituna tunda. Leinajad võivad lõputult korrata lugusid lahkunuist, eriti nende viimastest päevadest ning kõige enam surma saabumise hetkedest. Sõjaõudusi üle elanud inimestel, nagu ka neil, keda on vangi viidud või kes oma kodust on põgenema pidanud, on vastupandamatu vajadus kõnelda oma kogemustest. Need ei unune, ei kao kuhugi ega kustu kunagi, inimese elu otsani. Taolisi teemasid vältides me jätame haiget saanud inimesed üksi kandma neid rõhuvate mälestuste koormat.
Nii ihu kui hinge haavad muudavad ja kujundavad meid. Me oleme need inimesed, millistena meid praegu teised tunnevad, kõige selle tõttu, mida oleme kord üle elanud ja kannatama pidanud. Me ei kujuta ette, millised me oleksime ilma haavade ja neist jäänud armideta. Need on saanud meie olemuse lahutamatuks osaks.
Ka siis, kui oleme palju kaotanud, on need midagi meile ka andnud. Haavadest saadud valu aitab meil mõista neid, kellele tehakse haiget. Kannatused eraldavad meid küll ajutiselt teistest inimestest enda ümber, kuid need lähendavad meid ometi pikemas plaanis kõigile neile, kelle kannatusi nähes otsekui peeglisse vaadates tunneme ära iseenda häda. Need lisavad ka hädasolijaile julgust meile läheneda ja aitavad uskuda, mida meil on neile öelda. Võib isegi juhtuda, et meiega toimunu tõttu me ei taha ning meil pole vajagi midagi öelda. Aitab, kui me lihtsalt oleme.
Jutustused ülestõusnud Jeesuse ilmumistest oma jüngritele kõnelevad meile, kuidas tema haavade nägemine aitas neil teda ära tunda ja temasse uskuda. Luukas kirjutab, et kõigepealt nad Jeesust nähes kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: «Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake minu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise!» Tema kätel ja jalgadel olid naelahaavad, mis veensid jüngreid selles, et nende keskel on seesama Jeesus, kes oli äsja risti löödud. Johannes jutustab, et jüngrid rääkisid Issanda nägemisest ka Toomale, kes oli sel ajal olnud kusagil ära. Aga tema ütles neile: «Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!» Nädal hiljem tuligi Jeesus ning ütles Toomale: «Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!» Jeesuse sõnade mõju ei ole võimalik ülehinnata, nagu ei saa kaksipidi mõista ka Tooma vastust: «Minu Issand ja minu Jumal!»
Hauast välja tulnud Issandal oleks olnud tühiasi jäljetult kaotada oma ihult haavad, mis sinna ristil löödi. Ta ilmus aga märkidega sellest, mida oli kannatanud. Meilgi pole põhjust peita ei ihu ega hinge haavu. Haavade ja neist jäänud armide nägemine aitab meil nii abi anda kui vastu võtta. Need on meid kujundanud sellisteks, nagu me oleme Ainult tõeliselt ning avatult iseendina elades saame lasta end aidata ja ise teistele abiks olla.

Heino Nurk,
õpetaja