Hea ja halva tasakaalust

Kui minna linnatänavale ja küsida juhuslikult vastutulijalt, kas talle meeldib kogeda kannatusi, siis reeglina saaksime vastuseks «ei». Ja eks see kõla loogiliselt – miks peaks üks inimene soovima endale kannatusi ja valu. Inimene otsib eelkõige õnne, rõõmu, rahulolu. Ometi on palju räägitud sellest, kuidas inimesed, kellel on n-ö kõik olemas, on ometi õnnetud. Mõni neist püüab meelevaldselt ka oma elu lõpetada.

Iga inimese elus eksisteerib homöostaa˛itasand – see on seisund, kus inimene tunnetab endas nii emotsionaalset, sotsiaalset kui ka füüsilist tasakaalu. Kui jääme haigeks või kuuleme mõnda väga ebameeldivat uudist, on homöostaa˛ kohe rikutud. Ebameeldivates olukordades valdavad meid peamiselt negatiivsed emotsioonid ja üldine enesetunne on vilets. Kui saame kuulda mõnda väga rõõmustavat uudist või kuulame meeliülendavat muusikat või kui äärmuslik olla, tarvitame narkootikumi, võime kogeda seisundit, mis on inimese normaaltasandist ehk homöostaa˛ist kõrgemal.

Jõukas inimene, kelle sotsiaalne toimetulek on rohkem kui tagatud, võib tõenäoliselt võimaldada endale küllaltki tasakaalustatud ja pingevaba elu. Üks hetk võib homöostaa˛ muutuda inimese jaoks valjakannatamatuks rutiiniks, mistõttu hakatakse otsima selliseid elamusi ja kogemusi, mis looksid teravama ja värvikama emotsionaalse fooni. Seetõttu võib mõnigi välisfaktorite poolest edukas ja muidu tubli inimene olla kimpus hasartmängude mängimisega, kokaiini tarvitamisega vms. Ühesõnaga, inimese «isul» ei tundu olevat piire, tahaks proovida kõiki selle ilma «vilju» ja eriti magus on just «keelatud vili». Sotsiaal- ja majandusraskustes virelev inimene läheb aga viinapudeli kallale selleks, et saavutada homöostaa˛ile ligilähedanegi seisund.

Nii võikski väita, et sotsiaalse toimetulekuraskusega inimene tarvitab «mõnuainet» selleks, et saavutada homöostaa˛itase, et tunda end vähegi normaalsemalt, aga edukas ja jõukas inimene tarvitab eelmainitut selleks, et end veelgi paremini tunda. Paraku tuleb tõdeda, et ühel hetkel võib nii jõukas kui vaene jõuda sarnasesse olukorda – mõlemad on oma elu täiesti laostanud, suhted lähedastega on purunenud, vara on maha mängitud vms, seisund on pidevalt alla homöostaa˛itaseme ning isegi «mõnuaine» ei suuda enam tuua inimest normaalseisundisse.

Mis siis teha? Me ju teame: selleks, et seemnest kasvaks taim, peab see kõigepealt surema. Kristus pidi surema selleks, et avada inimkonnale «uks igavesse ellu». Kristus ja Tema jüngrid pidid elus kogema palju kannatusi, selleks et esile tuua uus inimelu kvaliteet. Kristus jättis ka meile eeskuju – kui tahame minna «elusse», siis peame «surema», kui tahame kogeda uut elukvaliteeti, peame kogema kannatusi. Kannatuse kogemus on otsekui võti, mis avab ukse inimese sisemisse avastustemaailma, mille Kristus oma surma ja ülestõusmise läbi meisse on loonud. See maailm, mille enestes võime avastada, on võrratu ja lõppematult põnev. Jumala soov on aidata leida inimesel iseend Kristuse kaudu, kes elab temas.

Andku Issand meile jõudu püsida homöostaa˛itasandil, et me ei otsiks raskustes lahendusi valedest allikatest, ja kui meil elus hästi läheb ning me millestki puudust ei tunne, suudaksime jääda alalhoidlikuks ega annaks maad meeleliste naudingute võluvatele, kuid samas petlikele pakkumistele.

Igor Miller, vanglate peakaplan