Hingamispäevast ja pühapäevast

Toimetusse tuli kiri, kus lugeja Viljandimaalt kirjutab: «Olen arusaamatuses pühapäeva pühitsemise käsu täitmise suhtes. Mõned pühitsevad seda laupäeval, teised pühapäeval. Palun püüdke seda küsimust selgitada.»
«Sina pead pühapäeva pühitsema!» loeme Martin Lutheri «Väiksest katekismusest» ja teame, et see on kolmas käsk.
Tegelikult asi muidugi nii lihtne pole, sest pühakirjas ei leia me üheski kümne käsu loetelus midagi pühapäeva kohta öeldut. Küll aga on seal kolmandas – või idakiriku viisi järgi neljandas – käsus öeldud, et tuleb pühitseda hingamispäeva.
Kas meie harjumuspärane pühapäev ja see Piibli hingamispäev on üks ja seesama? Olen taolist küsimust kuulnud üsna tihti. Vastus on aga veidi teistsugune, kui küsija enamasti ootab: ühekorraga jah ja ei!
Hingamispäev inimese jaoks
Kristlaste tava pühitseda pühapäeva lähtub välise kombena tõepoolest Iisraeli rahvale antud käsust pidada hingamispäeva.
Vana Testament seob hingamispäeva pühitsemise kahe Piiblis kirjeldatud looga: kõigepealt loomisega, mille Jumal kuue päevaga lõpule viis ja siis kõigist oma tegudest hingas, ning edasi Iisraeli rahva vabanemisega Egiptuse orjapõlvest.
Nende kahe seosega viidatakse hingamispäeva jumalikule ja inimlikule küljele: esiteks peab Jumala näo järgi ja Tema-sarnaseks loodud inimene toimima nii nagu Tema, Issand ja Looja, teiseks aga on Jumal juba loomisel pannud inimesesse vajaduse aeg-ajalt peatuda, järele mõelda, hinge tõmmata ja jõudu koguda.
Jeesus rõhutab eriti seda teist külge, öeldes, et mitte inimene pole tehtud hingamispäeva pärast, vaid hingamispäev inimese jaoks (Mk 2:27). Võib-olla peab Jumal hingamispäeva nii oluliseks sellegi pärast, et sellel päeval oma aega Temale pühendades vabaneb inimene ohust muutuda tööorjaks ja hakata ebajumalana kummardama raha ning edukust.
Nädala viimane päev
Igal juhul on tähtis see, et hingamispäeva ega ühegi teise Jumala käsu pidamine ei kujuneks pelgaks kohustuseks, vaid oluline on näha selle tähendust ja otstarvet. Et see alati nii ei ole, selle tunnistuseks on kasvõi Jeesuse rohked kokkupõrked oma kaasmaalastega, kes heitsid Talle ette hingamispäeva käsu välist rikkumist, samal ajal kui Jeesus ise kritiseeris varisere ja kirjatundjaid selles, et nemad täidavadki Jumala käske tihtipeale ainult väliselt ja justkui vastutahtmist.
Nagu öeldud, oli hingamispäeva, st nädala viimase päeva ehk meie laupäeva pühitsemise käsk seotud loomislooga.
Kristlased näevad loomislugu osana jumalikust lunastusloost, mis saavutas oma haripunkti Kristuse surmas ja ülestõusmises ning jätkub nüüd Kiriku – Tema Ihu – tegevuses kuni aegade lõpuni. Seega mõisteti Kristuse elu lõpuga seotud päevi märksa laiemas sümboolses tähenduses, kui me ehk tänapäeval oskame märgata.
Nädala esimene päev
Jumal lõi kuuendal loomispäeval inimese oma näo järgi. Jeesus suri kuuendal päeval, st reedel – Ta ise nimetas seda Inimese Poja kirgastamiseks või ülendamiseks, mida võiksime teatud mõttes mõista kui inimese taasloomist (või vähemalt selle taasloomise algust) Jumala lõpuniminevas ja kõikeandvas armastuses.
Seitsmendal päeval Jumal hingas kõigist oma tegudest – nii nagu Jeesuski hauakoopas Vaiksel Laupäeval.
Kaheksandal päeval aga… Jah, kaheksandal ehk uue nädala esimesel päeval tõusis Jeesus surnuist üles, pannes nõnda aluse uuele maailma-ajastule, uuele loomisele. See on ka põhjus, miks kristlased juba apostlite aegadel ei piirdunud Iisraeli kombel hingamispäeva pidamisega, vaid lisasid sellele üsna loomulikuna kaheksanda ehk nädala esimese päeva – meie mõistes pühapäeva või Issanda päeva – pühitsemise. Sellekohaseid märkusi võime leida Uuest Testamendist ja veelgi rohkem juba 2. sajandi kirikuisade ning teiste pühade meeste kirjutistest.
Pühenduda ligimesele
Hiljem, kristluse kujunedes Rooma riigi valdavaks usundiks, küsimuse kerkides jumalateenistuseks ja puhkuseks eraldatavast päevast valiti loomulikuna selleks mitte enam juutide hingamispäev, vaid Issanda ülestõusmise päev, mis oma sisult hõlmab nii Vana Testamendi poolt hingamispäevale antud mõtte kui Uues Testamendis sisalduva ja Jeesusega seotu.
Pühapäev ehk Issanda ülestõusmise päev on kõigepealt aeg, mille eraldame Jumalale – selleks, et käia pühakojas, osaleda jumalateenistusel ja teistel koguduse ettevõtmistel. See on ka aeg, mille võtame iseenda jaoks – selleks, et seisatada, oma elu üle järele mõelda, vajadusel eelseisva tarvis otsuseid teha.
Kuna evangeeliumid räägivad meile mitmel korral Jeesuse poolt hingamispäeval tehtud heategudest, siis on ehk üheks heaks viisiks, kuidas pühapäeva pühitseda, aja pühendamine kaasinimestele. Nii kõige lähematele kui üldiselt neile, kes võiksid meie abi või ligiolu vajada.
Välise asemel sisemine kirgastumine
Kui me kõike seda teeme, siis ei maksa meil muretseda, justkui me ei pühitseks «õiget» päeva. Jumal ei taha välist ega vormilist käsutäitmist, vaid seda, et me oma südames armastaksime Teda ja oma kaasinimesi ning püüaksime oma elu seada nii, et see võiks olla auks Jumalale ja õnnistuseks ligimestele.
Kes aga ikka kahtleb, miks pidada pühapäeva, aga mitte hingamispäeva, see püüdku mõista, et me ei ela enam Vana Lepingu aegades, vaid Jumal on oma Pojas Jeesuses Kristuses avanud uue ajastu ja kinkinud meile taolised aarded, mille ilmumist Vana Lepingu vagad võisid vaid igatseda.
Jumal ei ole jäänud seitsmendasse päeva hingama, vaid tegutseb oma loomisväes edasi – ka meie juures ja meie kaudu. «Vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!» ütleb püha Paulus (2Kr 5:17).
Enn Auksmann,
Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja