Hinge toidu püha

Homme on suur neljapäev. Püha, mille keskmes on armulaua seadmine, kuulub meie kirikukalendri seitsme suurpüha hulka.

Oleme jõudnud suurde nädalasse, kus kõnnime koos Kristusega tema maise elu viimastes päevades. Suure neljapäevaga astutakse ülestõusmispüha õhtuni kestvasse kolmepäevasesse pühasse (ld Triduum sacrum), mis väljendab Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kokkukuuluvust.

Suur neljapäev erineb oma iseloomult suure nädala teistest päevadest. Piiblilugemiste peateemaks on armulaua seadmine, mis annab teenistusele piduliku ja rõõmsa tooni. Lisaks meenutatakse Jeesust, kes peseb oma jüngrite jalgu. Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (‘roheliste [okste] päev’) viitab suurele neljapäevale kui traditsioonilisele pihil käimise päevale. Armulauaosadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks. Kirikutekstiilide liturgiline värv sel päeval on valge või violett.

Martin Luther nimetab „Suures katekismuses“ armulaua sakramenti hinge toiduks, julgustab sellest sageli osa võtma ja seletab selle tähendust järgmiselt: „Armulaud on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri, mida on leivas ja veinis ning leiva ja veiniga Kristuse Sõna läbi meil kästud süüa ja juua. /—/ Sõna ongi see, mis selle sakramendi teeb ning eraldab nõnda, et ta on mitte ainult leib ja vein, vaid Kristuse ihu ja veri, mistõttu seda ka nõnda nimetatakse. Öeldakse ju, et kui Sõna astub välispidise asja või elemendi juurde, siis saab see sakramendiks. See püha Augustinuse väljendus on nii tabav ning hästi öeldud, et seda vaevalt paremini öelda saaks.“

Eesti Kirik pöördus emeriitõpetaja Toomas Pauli poole, et ta homse püha puhul jagaks meie lugejatega oma teadmisi luterlikust armulauaõpetusest.

Mis on luterliku teoloogia armulauaõpetuse sisu? 

Toomas Paul: Minu jaoks on armulaud (ld sacramentum) pigem kreeka mysterion (eesti keeles salasus. – Toim.) – püha talitus, mida esimestel sajanditel ümbritses arkaandistsipliin, see tähendab pühal õhtusöömaajal toimuvat varjati uskmatute eest. Jumalateenistus jagunes kaheks osaks – algul avalik sõna- ja palveteenistus, ent teisele osale ei tohtinud jääda isegi mitte katehhumeenid – diakon kontrollis ning saatis nad ära. See tingis vastaste süüdistuse, et järgnev oli kõlblusevastane – aga neile ei antud välja püha saladust. Kui ma tänapäeval vaatan, kuidas televisioon kannab nii katoliku kui õigeusu kirikust üle armulaua jagamist, on mul täitsa õudne tunne sellise profaneerimise üle. Kaameramehed ikono-

staasi taga!

Vahel jääb mulje, et EELK vaimulikud ei jaga päris ühest käsitlust. Millest Teie lähtute?

EELK vaimulikud ei jaga ühtset käsitlust, sest veerand sajandit tagasi anti õigus igale koguduse õpetajale koostada oma armulauaga jumalateenistuse kord. Kõik soovijad said olla katsekogudused. Eks praegune lapitekk on selle organiseeritud anarhia loogiline tulemus.

Millest mina lähtun? Sellest, mida omal ajal Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis (praegune usuteaduse instituut. – Toim.) ehk UKKs õppisin peapiiskop Jaan Kiivit sen käe all ja August Arumäe „Kultusõpetuse“ käsikirjast. Veel 1970ndatel oli EELK ühtsus nii suur, et väikseidki tekstimuudatusi oli raske läbi viia. Olin hulga aastaid nn agendakomisjoni liige (aastaid enam ei mäleta), aga tookord ei kõigutatud struktuuri, vaid üritati keele ajakohastamist.

Mida peate oluliseks?

Sakrament toimib ex opere operato, see tähendab teo enda jõul, sõltumata sakramendi toimetaja hingeseisundist. Usuisa Martin Luther ütleb: „Ja nagu mitte ainuski pühak maa peal ega ükski ingel taevas ei saa leiba ja veini teha Kristuse ihuks ja vereks, nii ei saa keegi seda muuta ega moonutada ka siis, kui sakramenti kurjasti tarvitatakse.“

Pean oluliseks, et hoitaks kinni tõdemusest: sakrament on Kristuse enda tegu.

Mida võiks luterlane teada, olles nn tavakirikuline?

Olen armulaua sakramendist kirjutanud oma leeriõpikus „Maise matka poolel teel“, (Tallinn 1996, lk 103–105). Loodetavasti on iga luterlane mitte ainult konfirmeeritud, vaid saanud leeri ajal algteadmised kiriku õpetusest.

Kuid viimselt ei ole olulised meie vaated ja teadmised, vaid usk, millega sakramendist osa saadakse. Jumala armu võetakse vastu ex opere operandis, see tähendab sõltuvalt vastuvõtja hingeseisundist. Olulisem kui teoloogiliste seletuste tundmine on see, et ma ennast iga kord läbi katsun, et mitte armulauast osa saada indigne, „vääritul viisil“ (vt 1Kr 11:27–34).

Kuivõrd olulised on kontekstis mõisted transsubstantsiatsioon ja konsubstantsiatsioon?

Need ja paljud teised mõisted on armulaua kontekstis olulised. Aga nende üle saab diskuteerida ainult ladina keeles! Mida veel poolteist sajandit tagasi oskasid ka luteri pastorid piisavalt. Kui hakata targutama saksa keeles (eesti või inglise on veelgi lootusetum), ei tule midagi välja, sest puuduvad rahvakeelsed vasted ka muudele olulistele ladina terminitele nagu substantia ja accidentia etc.

Liina Raudvassar,

 Kätlin Liimets