Iga inimelu on püha ja väärtuslik

Möödunud päikselisel laupäeval lehvisid leinalipud ja koguneti üle Eesti, et mälestada neid tuhandeid, kes 1941. aasta juuniküüditamise käigus rebiti oma kodudest ja paisati kaugele võõrsile, karmi ning vaenulikku keskkonda.

Suurriikide juhid mängisid oma geopoliitilisi mänge, kasutades inimesi ja rahvaid pelgalt etturitena malelaual. Inimese väärikus, tema unistused ja elulugu taandati statistikaks totalitaarse režiimi projektides ning aruannetes.

Kahjuks pole see ajalooline valu pelgalt minevik, vaid toona toimunu kõlab valusa kajana vastu ka tänases maailmas, kus üksikisiku kannatused jäävad endiselt sageli n-ö suurte huvide ja võimuvõitluste varju.

Just sel taustal kõnetab meid eriliselt Jeesuse kutse „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9). Seda võiksime enda jaoks sõnastada ka kohustusena: kui me ristimises oleme Jumala lasteks saanud, siis peame olema ka rahutegijad.

Kristlaste elukutse on olla rahuehitajad esmalt iseeneses, seejärel ja seeläbi aga ka ühiskonnas enda ümber. Seda saame teha, kui palume Jumala Vaimul olla meie elu juhtivaks jõuks ning palume, et ta kujundaks meie meelsuse aina enam Kristuse meele sarnaseks.

1941. aasta juuniküüditamine peegeldas pattu selle kõige fundamentaalsemal kujul: Jumala loodu alavääristamist, selle väärikuse eiramist. Kui inimene muudetakse vahendiks, numbriks või takistuseks, mis tuleb kõrvaldada, on murtud Jumala seatud kord. Siis saab venna hoidjaks loodud inimesest vennatapja ning igavene põgenik.

Kiriku roll on siin olnud ja peab olema prohvetlik – seista kannatajate kõrval ja hoida elus mälu, näidata väljapääsu ning jagada lootust. EELK on aastakümneid toetanud küüditatute mälestuse hoidmist, pühitsenud mälestusmärke ja palvetanud ohvrite eest. See ei ole pelgalt ajaloo meenutamine, vaid tunnistus sellest, et iga inimelu on püha ja väärtuslik. Pakkudes leina keskel lootust ja väärikust, täidab kirik oma ülesannet.

Meie kutse rahutööle ei tugine poliitilisele ideoloogiale ega inimlikule tarkusele, vaid evangeeliumile. Prohvet Jesaja kuulutas Jeesusest kui „Rahuvürstist“ (Js 9:5), kelle valitsus toob õigluse ja rahu. Jeesus ise läks veelgi kaugemale, kutsudes meid armastama oma vaenlasi (Mt 5:44) – see on radikaalne väljakutse maailmale, mis põhineb vastandumisel.

Kristlik rahu, heebrea keeles shalom, ei tähenda üksnes konfliktide puudumist. See on Jumala loodud harmoonia, terviklikkuse ja õigluse taastamine kõigis suhetes: inimese ja Jumala, inimese ja ligimese ning inimese ja loodu vahel.

Seetõttu on kiriku kutsumus ehitada sildu, mitte müüre. See väljendub praktikas musttuhandel erineval moel: oikumeenilistes algatustes, kus erinevad konfessioonid otsivad ühist keelt; humanitaarabis, mis leevendab sõdade ja katastroofide põhjustatud kannatusi; ning koguduste töös inimeste lepitamisel. Küüditatute jaoks pakkusid usk ja kirik Siberi lootusetuses tuge ja lootust.

Täna on kiriku ülesanne hoida elus sedasama lootust, et „selle maailma vürst on süüdi mõistetud” (vrd Jh 16:11) ning et viimne meelevald taevas ja maa peal on tema päralt, kes kõik laseb heaks tulla neile, kes Jumalat armastavad.

Meie vastutus ei piirdu aga kodulävega. Kristlastena oleme osa ülemaailmsest Kristuse ihust ja kanname vastutust rahu eest kogu maailmas. See tähendab palvetamist konfliktikolletes elavate inimeste eest, aga ka tegutsemist. Rahu nõuab julgust seista prohvetlikult vägivalla ja ebaõigluse vastu, isegi kui see on ebapopulaarne või ohtlik. Juuniküüditamise mälestus on meile pidev meeldetuletus, et vaikimine ja passiivsus kurjuse palge ees teeb meid kaasosaliseks.

Juuniküüditamise valu ja tänapäeva maailma pinged näitavad, kui habras on rahu ja kui vähe võib maksta üksikisiku elu suurte kabinettide vaikuses. Evangeelium kutsub meid aga vastupidisele – olema rahutegijad, kes väärtustavad iga inimest kui Jumala näo järgi loodud imet.

Eelolevast pühapäevast kirikutes domineerivaks saav roheline värv meenutab seda vaimset elu ja kasvamist, mida Jumala Vaim ristirahva elus korda tahab saata. See tuletab meelde sedagi, et siin ilmas on rahu ühtaegu Jumala kingitus ja meie igapäevane ülesanne. Soovin sestap kõigile Eesti Kiriku lugejatele tegusalt rahulikku suve.

Toomas Nigola

assessor