Iga kord, kui ma Eestisse sõidan, tulen kui koju

Istume Eckerös pastoraadis ja ajame juttu praost Mårten Anderssoniga (MA), mehega, kes nimetab end eestikeelseks soomerootslaseks ja kelle eesti keele kasutus on mahlakas ja nüansirohke.

Võtan istet tugitoolis, kus umbes kolmkümmend aastat tagasi istus peapiiskop Edgar Hark, kui ta oli puhkusel Ahvenamaal. Noor pastor MA oli kuulnud, et hotellis peatub hõimuvellede kõrge kirikupea, ja Mariehamnist ta endale külla kutsunud ning pakkunud võimalust saarel veidi ringi sõita.

Pirnipuu hoovi peal
Turus sündinud, kasvanud ja koolis, ka ülikoolis, käinud MA jõudis eesti keele juurde koolipoisina läbi saksa keele. Turu saksa meremisjoni õpetaja Herbert Rosenstein ja tema abikaasa Salme Raatma said MA-le headeks «kasuvanemateks». «Meil tuli hea klapp, trehvasime iga nädal. Herbert Rosensteinil olid punktide kaupa üles märgitud teemad, millest ajame juttu. Kord kuulsin neid omavahel mingis tundmatus keeles kõnelemas,» meenutab MA, kuidas ta jälile sai, et tegu polegi sakslastega. Herbert oli eestirootslane, kelle esivanemad olid kolinud Revalisse 18. sajandil, ja Salme oli pärit Lõuna-Eestist.
«Meie haridussüsteem Baltikumi asjadest suure Venemaa kõrval ei rääkinud midagi. NSV Liidu mäed, jõed, linnad ja koopad pidi teadma, aga Baltikumist mitte ühtegi sõna. 1985. a nad ütlesid, et, poiss, sa pead minema Revalisse ja vaatama, kas meie maja Viru tn 21 on alles ja pirnipuu hoovi peal, siis külastad Harju tänav 1 krt 6, meil on seal sugulasi. Olin esimest korda Tallinnas! Maja oli püsti ja pirnipuu kasvas täie hooga, see oli istutatud 1910, aastal, mil Herbert sündis. Ja Harju tänaval elasid Krossid.»
Tollest päevast algas ka aastaid kestnud sõprus Ellen Niidu ja Jaan Krossiga. MA näitab kodust raamaturiiulit, kust ei puudu peaaegu ükski kirjanikepaari teos ja Ellen Niidu «Suurt maalritööd» peab ta oma absoluutseks lemmikuks.

Elu enne ja pärast Põlvat
Peapiiskop Hargi kutsel oli MA 1989. a suvel poolteist kuud teenimas Põlva koguduses. «Ma olin täitevkomitee külaline ja pidin iga nädal miilitsamajja minema, et ennast näidata. Tempel tuli kuhugi sisse lüüa. Oli väga tähtis, et ma ei tekitaks mingit pahandust ega räägiks midagi peale jumalasõna. Põlva suvest sai asi, mis jaotab elu nagu enne ja pärast. See oli nii suur elamus.»
Eesti keelt MA selleks ajaks juba oskas, aga tegi vigu. Põlva aeg oligi heaks praktikaks ka keeleoskuse lihvimiseks, aga «mind visati riided seljas vette ja ma pidin suplema». MA saabus laupäeval ja õpetaja Georg Lillemäe ütles, et «homme on kirikuteenistus kell 10, liturgiline teenistus kell 12 ja palvelas kell 14 ja haiglas kell 19 – sul on nad kõik». MA tunnistab, et oli tõesti ehmunud ja meenutab pühapäevahommikut: «Põlva alevis oli vaikne ja rahulik ja kirikus oli vaikselt ja rahulikult u 600 inimest. Välismaalane tuli ju teenistust pidama! Kogu juhatus oli kohal, plekkristid kaelas, ja uksi tehti lahti ja altariväravaid ja kummardati siia-sinna ja pidulik oli, lilli toodi hirmsat moodi. Nii palju lilli ma pole elu sees saanud kui Põlvas! See oli nii liigutav.» Põlva aega mahuvad ametitalitused, leeriõpetus, aga ka väljasõite Petserisse ja Võrru, et «seitse päeva nädalas ei oleks ainult musta ülikonda».
Viimati oli MA Põlvas kaks aastat tagasi ja tunnistab, et on muutunud väga palju. «Kõik on nii puhas ja korralik ja ilus, too aeg seda ilu ei olnud. Kõik oli must ja räpane ja poed olid tühjad. Poe katusel ka kasvasid kased.»

Saaremaa südames
Mårten Anderssonil on Eestis palju sõpru, ka Saaremaal. «Juba esimest korda 1985, kui tulin Tallinna, tulin kui koju. Ja ma ei oska seda seletada, mingisuguse mõistusega ei saa hakkama. Aga iga kord, kui ma Eestisse lähen, ootan innukalt seda reisi ja ma tulen kui koju,» püüab MA põhjendada oma Eesti-armastust.
1990ndate algul, kui Kuressaarest sai Marie­hamni sõpruslinn, öelnud toonane praost, et midagi tuleb teha ka kiriku liinis. «Sõitsime Aeroflotiga Tallinnast ja läbi seitsme passikontrolli. See oli see Saaremaa, mis minu sisse jäi, kus ei olnud ühtegi spaad ega ööklubi, kus kõik oli lihtne maaelu. See saarlaste sinakashall argipäev … Toona oli mul teenistusi Kihelkonnal ja Salumäe Mardiga koos Muhus ja Pühas, Kaarmal ja Karjas. Sain seal olla kümme päeva.»
Siit kasvas välja humanitaarabi toomine. «Olen Saaremaal olnud koos furgooniga vähemalt 17 korda,» märgib MA ja meenutab head kaaslast hoolekandetöös Jakobsoo Ainot Kuressaare kogudusest, kelle «abil sai kõiki toredaid projekte läbi viia». «Hoolekandetöö tänases Eestis on midagi muud kui too aeg,» lisab ta.

Keeled suus
Peeterpaulipäeva jumalateenistusel kuulis Eckerö rootsikeelne kogudus kohalolnud eestlastele mõeldes jutluses eesti keelt, kui nende õpetaja Andersson meenutas kohtumist Tallinna vanalinnas Vene tänaval pühade apostlite Peetruse ja Pauluse kiriku õues isa Mikelis (Miikael) Krumpansiga, kes tagasihoidlikuna kirikus elas.
Eesti keelt kuulis MA esimest korda Turus Rosensteinide kodus. «Olin noor poiss ja arvasin, et võiksin ka õppida. Nad naersid südamlikult ja arvasid, et välismaalasele on see täiesti võimatu ja sellest ei räägitud enam.»
MA läks keskraamatukokku ja küsis, ehk on mingi õpik olemas. «Nemad jõllitasid kahe silmaga: mida, eesti keele õpik?! Siis keegi raamatukoguhoidja ütles, et võibolla meil midagi laos oleks, ja läks vaatama. Oli eesti keele õpik Ida-Saksa õppijatele. Seal oli harjutuslauseid nagu elagu suur oktoobrirevolutsioon, harjutussõnu nagu kommunist ja täitevkomitee. Ma lugesin selle õpiku läbi.»
Kui MA Eckeröle kolis, oli pastoraadis tööl väliseestlasest aednik, kes oli unustanud oma emakeele. «Me tegime kahe inimese keeleringi, mul oli õpik pähe tuubitud ja tal oli mingi taust. Saime kokku kord nädalas ja peale selle tuli ka mu esimene Eestisse sõit 1985. a. Reisil panin tähele, et ma saan üsna paljust aru ja oskan midagi öelda ka, ilma et peaks end triibuliseks häbenema,» meenutab MA aegu, mil sõlmis esimest tutvust eesti keelega ja lisab, et «sellest on saanud kvaliteetselt minu teine või kolmas keel».
Heaks abiliseks keeleõppel olid Ellen Niidu ja Jaan Krossi raamatud. Vabaduse saabudes hakkas ka Ahvenamaal järjest enam külalisi käima, mis võimaldas keelt praktiseerida nii, et aktsentigi võib hoopis intonatsiooniks nimetada, nagu Jaan Kross kord öelnud.
Erinevad keeled on MAd alati paelunud. Et Ahvenamaale on viimastel aastatel tulnud elama ja tööle palju lätlasi, on ta rootsi, soome, eesti, inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keele kõrval selgeks saanud ka läti keele ja lätlasi nende emakeeles teeninud.

Kirikuelust Ahvenamaa moodi
Kaks aastat varem Porvoo toomkirikus vaimulikuks ordineeritud Mårten koos kirikuõpetajast abikaasa Liisa ja pooleaastase tütre Annaga saabusid Ahvenamaale 1981. aastal. MA ütleb, et lahkub saarelt kuue aasta pärast, kui kätte jõuab pensioniaeg.
Ahvenamaa 10 kogudusega praostkond kuulub nagu kõik Soome rootsikeelsed kogudused Porvoo piiskopkonda. Kümmekond aastat tagasi oli kogudusi 16. Vaimulikke on 17, sealhulgas nii mehi kui naisi. «Kui siia tulime, oli viis panka ja kuus kauplust, praegu on mõlemad nullis,» toob MA näite elu hääbumisest maal. «Talvede suhtes on täielik korralagedus. Öösel sajab 35 cm lund ja mõtled, et saabus talv! Kaks päeva hiljem on see sulanud ja sajab vihma. Igav ja depressiivne aeg, pimedus on oktoobrist edasi neli kuud.»
Praegu on Ahvenamaa jagatud 16 vallaks ja väikseimas elab vaid 110 inimest.
12 aastat praosti ametit kandnud MA ütleb, et «mul ei ole kiriku keskvalitsusega asju ajada peaaegu üldse» ja seetõttu satub tööasjus mandrile harva. Küll käib üle kuu Turus elaval emal külas. Sõit laevaga võtab aega viis tundi.
«Kuna oleme nii kaugel, siis on meie praostkonnal funktsioone, mida teistel ei ole. Siin tehakse veidi teistmoodi asju.» Linnakoguduses Mariehamnis on 8000 ja maakogudustes kokku 15 000 liiget, elanikke on Ahvenamaa saartel 27 000. «Kogudused on väiksed, aga kirikusse kuulumise protsent väga kõrge. Väikestel kogudustel on finantsraskusi, sest keskvalitsus ei aita enam. Sa pead hakkama saama; kui ei, siis pead midagi ette võtma. Kirik vastutab rahvusregistri ja surnuaedade eest. Palgatoetust riigilt ei tule. Kirikute remontimiseks saab keskvalitsuselt raha. Pühakojad on heas korras, suurem osa on keskaegsed kivikirikud, puukirikuid on 3. 1950–60 tehtud remondid on likvideeritud.»
Koguduseelu kulgeb üsna samas rütmis kui Eestiski: diakooniatöö, kodude külastamine ja üks leerirühm aastas. Kord kuus peetakse töötajate koosolekut, tähistatakse praostkonna päeva erinevatel saartel, toimuvad laagrid, kursused. Praostina peab ta oma töös meeldivaks kirikute pühitsemist pärast remonti, surnuaedade pühitsemist, õpetaja ametisseseadmist, koguduste visiteerimist, praostkonna nõukogu koosolekuid.
Maakiriklas elamine nõuab oskusi igas valdkonnas, kinnitab MA. «Mulle meeldib süüa teha, küpsetada, aednik olla, muusikat kuulata.» Kirikla seintel on ka MA enda naivistlikud maalid, mis on kahel korral Eestis kristlike kunstnike näitusel üleval olnud. Klaverimänguoskus tuleb kasuks lasteaias lastele muusikaõpetust andes.

Igapäevane kolmnurk
MA elu kulgeb kolmnurgas kool-lasteaed-vanadekodu. «Ma tegelen väga palju lastega. Lasteaias on mul muusikatund, kord kuus pühadeõpetus. Sees on liivakast, kuhu ehitame naturaalsetest materjalidest teemakohaseid asju. Koolis, kus on kuues klassis üle poolesaja õpilase, on hommikud, kus laulame paar laulu ja kõnelen aktuaalsel teemal ning arutleme selle üle.»
Vanadekodus on igal reedel temaatiline vestlusring ja jumalateenistus kord kuus. Vanadekodus, kus elavad 90sed, pole reedeti keegi vana ega haige, kellegi mälu ei streigi ega ole lünklik, ütleb MA. «Reedeti oleme tublid elurõõmsad inimesed, kes mäletavad absoluutselt kõike,» pajatab MA. «Mida tegid suvel 1932, võib olla mul teema, ja kuule, see oli ju väga huvitav suvi ja järgmine jätkab, ma olin ju kaasas, kui …»
EELKs on Mårten Andersson aastaid oma­inimene. Neli korda aastas käib ta abiõpetajana teenimas Tallinna Püha Vaimu kirikus. Tallinna sattus MA Sirje Kiiviti kutsel, nagu ta ise naljatledes ütleb. «Sirje Kiivit ütles, et mis sa seal Saaremaal käid, Jaan (Jaan Kiivit – toim.) on siin töökoormuse kätte suremas, et sa pead ikka appi tulema. Ütlesin, kui te mind tahate, siis ma võin tulla küll. Ma olin üks kuu päris üksi Püha Vaimus koos vana organisti härra Allvee ja kirikumees Karla ning paari sekretäridaamikesega,» meenutab ta ammuseid aegu.
Sirje Semm

Mårten Andersson
Sündinud 2. aprillil 1954.
Ordineeritud 29. mail 1979 Soomes.
Haridus: Turu rootsi klassikaline lütseum, Åbo Akademi (mag. theol.).
Teenistus Soomes: Sibbo, Sörnäsi, Mariehamn, Eckerö; Ahvenamaa praost alates 2001.
Teenistus Eestis: Tallinna Rootsi-Mihkli hooldajaõp 1997–1999, Tallinna Püha Vaimu abiõp al 1997.
Autasud: EELK Teeneteristi III järk 2007, koostöömedal 2011.

Ahvenamaa
Soome riigi koosseisu kuuluv rootsikeelne autonoomne maakond Läänemeres.
Oma lipp aastast 1954.
Esimesed oma postmargid anti välja 1984. aastal
6700 saarest on püsiasustus 60-l.
Elanikke 28 000, kellest 11 000 elab Mariehamnis, saarestiku ainsas linnas.