Iisraeli ja Palestiina konflikt ei ole mustvalge

Laupäeval šokeeris maailma Hamasi terrorirünnak Iisraeli vastu. Teame selle piirkonna ajaloost ja tänapäevaprobleemidest liiga vähe. Et mõista sõja tausta, oli Eesti Kiriku palvel Tartu ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor Anu Põldsam valmis olukorda selgitama.

Anu Põldsam. Arhiiv

Milles seisneb Iisraeli ja Palestiina konflikti ajalooline taust?

Anu Põldsam: Iisraellaste ja palestiinlaste vahelise konflikti tuumaks on lihtsustatult öeldes maa, mida kumbki rahvas ajaloole ja religioonile tuginedes enda omaks peab. Ajalooliselt on sellel maal olnud mitmeid nimesid ja seal on aastatuhandete vältel elanud erinevaid rahvaid. Piiblis on juttu Kaananimaast ja Iisraelist nagu ka Iisraeli naabritest: edomlastest, moabitest, ammonlastest ja vilistitest. Viimaseid peeti kuuluvaks n-ö mererahvaste hulka ja nende asuala (Philistia) jäi tänase Gaza ja Tel Avivi vahelisele rannikualale. Koos roomlaste võimuletulekuga sealses piirkonnas sai Juudamaast Rooma provints, mis nimetati ümber Syria Palaestinaks. Bütsantsi ajastul jagati nimetatud piirkond kolmeks: Palaestina Prima, Palaestina Secunda ja Palaestina Salutaris. Pärast piirkonna hõivamist moslemite poolt 7. sajandil sai Palaestina Primast Filastin ja Palaestina Secundast Urdunn (tänapäeval Jordan). Osmanite valitsusajal (1517–1917) tähistas „Palestiina“ Süüriast lõunasse jäävat piirkonda. Ehk ajaloolises plaanis võiks kõiki Palestiina aladel elanud inimesi (juute, moslemeid, kristlasi, araablasi jt) pidada palestiinlasteks.

Pärast Esimest maailmasõda sai Palestiinast Briti mandaatala, mis kestis kuni 1947. aastani, mil ÜRO tegi ettepaneku mandaat lõpetada ja luua territooriumil kaks iseseisvat riiki – üks juutidele ja teine Palestiina araablastele. Kui kohalike araablaste jaoks oli see plaan vastuvõetamatu, siis juudid kasutasid võimalust anda holokausti käigus suuresti hävitatud rahvale oma kodu ja kuulutasid 1948. a välja oma riigi. Seejärel puhkenud iseseisvussõja lõppedes jäi suur osa Palestiina aladest Iisraeli võimu alla, araablaste kontrolli alla jäid Jordani läänekallas (mida koos Ida-Jeruusalemmaga valitses Jordaania) ning Gaza sektor (mida valitses Egiptus).

Milline on Gaza sektori kujunemislugu ja kuidas see on sattunud Iisraeli kontrolli alla?

1967. aasta kuuepäevases sõjas vallutas Iisrael nii Gaza kui ka Läänekalda. Kui ligi 6000 ruutkilomeetri suurune Läänekallas kuulub siiani Iisraeli kontrolli alla (olles jagatud kolmeks mõjualaks, millest A-ala on täielikult Palestiina omavalitsuse hallata, B-ala kontrollivad palestiinlased koos Iisraeliga ja C-ala, kuhu ehitatakse uusi Iisraeli asundusi, on täielikult Iisraeli kontrolli all), siis umbes 365 ruutkilomeetrisest Gazast viis Iisrael vastavalt Oslo lepetele aastal 2005 kõik oma väed välja. Kuigi ligi 2,3 miljoni elanikuga Gazas kohapeal Iisraeli vägesid ega juudi asundusi pole, kontrollib Iisrael vastavalt Oslo lepetele Gaza õhutsooni ja territoriaalvett nagu ka idapoolset maapiiri (Egiptuse kontrolli all on Gaza lõunapiir). Gaza vee- ja elektrivarustus sõltub samuti suuresti Iisraelist. Pole kahtlustki, et palestiinlaste elutingimused Gazas pole võrreldavad Läänekaldal või ka Iisraeli riigis elavate palestiinlaste elutingimustega.

Iisraeli riigi loomisega oma senistest elukohtadest lahkuma sunnitud Palestiina araablased (kellest paljud elavad tänini Liibanonis, Süürias ja Jordaanias asuvates põgenikelaagrites) lõid 1964. a poliitilise ja poolsõjalise Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO), mille juhiks sai neli aastat hiljem Yasser Arafat, kes kuulutas 1988. aastal välja Palestiina riigi. 1994. a loodi Läänekalda ja Gaza tsooni valitsemiseks Palestiina Rahvuslik Omavalitsus, mille presidendiks on aastast 2005 Mahmud Abbas, kes on ühtlasi PVO suurima fraktsioonipartei Fatahi esindaja. Kui Läänekaldal võimutseb Palestiina omavalitsuse hallata olevatel aladel Fatah, siis Gaza sektor on Hamasi kontrolli all.

Mida kujutab endast Hamasi nime kandev liikumine?

Hamas (lühend sõnadest Ḥarakah al-Muqāwamah al-ʾIslāmiyyah, Islami Vastupanuliikumine) on 1987. aastal Egiptuse Moslemivennaskonna eeskujul loodud rahvuslik islamiliikumine, millel on lisaks sotsiaalhoolekandega tegelevale tiivale ka oma sõjaline tiib Izz ad-Din al-Qassam Brigaadid, mis viib alates 1990ndatest läbi Iisraeli-vastaseid raketi- ja terrorirünnakuid. Liikumise põhikiri näeb ette Palestiina islamiriigi rajamist Iisraeli asemele ning ühtlasi ei tunnusta Hamas Iisraeli ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni vahelisi kokkuleppeid. Poliitilise mõju saavutas liikumine 2006. aastal, mil see võitis Palestiina omavalitsuse valimistel ilmalikku Fatahi parteid. Kui palestiinlased näevad Hamasis vastupanuliikumist, siis Iisraeli ja lääneriikide jaoks on tegu terroristliku organisatsiooniga.

Ent lisaks Hamasile tegutseb Gazas mitmeid sõjalisi terrorirühmitusi nagu al-Aqsa Märtrite Brigaad, Palestiina Islami Džihaad jt, kes alates 2007. aastast on korraldanud Gazast rünnakuid Iisraeli vastu, millele Iisrael omakorda on vastanud vasturünnakutega, mida rahvusvahelises meedias on sageli peetud ebaproportsionaalseteks. Samas on Iisraeli vasturünnakud sihitud sõjaliste sihtmärkide vastu, kuid tiheasustusega Gazas, kus Hamas peidab end tunnelites ja varjendites, on tsiviilisikutel keeruline kuskile varjuda ka siis, kui Iisraeli kaitsevägi neid saabuva rünnaku eest hoiatab. Nii võiks öelda, et suur osa Gaza elanikest, keda meedias on nimetatud Iisraeli „vabakäigu vangideks“, on eelkõige Hamasi pantvangid. Sest varasem kogemus on näidanud, et Iisrael ei jäta Gazast tulevatele rünnakutele reageerimata ja need, kes kannatavad, on tsiviilelanikud.

Milline on konflikti hetkeseis?

Iisraeli ja Palestiina konflikt ei ole mustvalge, siin segunevad ajalugu ja tänapäev, rahvuslus ja religioon – mõlemal poolel on neid, kes otsivad lahendust ja soovivad rahu, nagu ka neid, kes kutsuvad üles teise poole hävitamisele. Kuid Hamasi tegudele ei ole ühtki õigustust – tappes valimatult süütuid Iisraeli inimesi on nad enda peale tõmmanud ka süütute palestiinlaste vere.

Kaido Soom