Ilus aeg. Koos rõõmu ja murega

Aire Parts. Erakogu

Kord pühapäevakoolis oli meil selline mäng, kus sõna „tere“ tuli öelda erineva tundega. Kas siis rõõmsalt, rahulikult ja enesekindlalt või hoopis kurvana, vihasena, hirmununa. Peagi lõppev september on toonud mu mõtetesse paralleeli selle mänguga. Sügisesse peavad mahtuma üksteise kõrvale erinevad tunded ja suhtumised, korraga nii suvemälestused kui ka talveootus; kokkuvõtted ja uued plaanid. Kuidas toime tulla?

Septembrikuu on olnud igati tegus ja suvine, rikas aia- ja metsaandidest ning tähtpäevadest: esimese koolipäeva pidulikkus, vanavanematepäev, hooaja alguse elevus teatrites, rõõmsad laadad, sisukad kampaaniad jpm. Kirikukalendri teemadki on kantud tänulikkusest, Jumala hoolitsusest ja elu sügavast kaunidusest. Ilus aeg!

Kellele algaski värske õppeaasta või eluperiood rõõmsalt, kellele aga tekitasid uued väljakutsed ärevust ja segadust. Mõni on rahul, et ringi reisinud kaaslased on tagasi jõudnud ja kõik liigub taas tuttavatesse rööbastesse. Teise jaoks on kõike äkki lihtsalt liiga palju: võimalusi, plaane, infot, vastuseta küsimusi, lahtisi otsi. Lühikese ajaga on vaja klapitada hobid, õpingud ja töötamine; aru saada oma võimalustest ja piiridest; teha võimalikult õiged valikud. Ka mured ja probleemid, mis suveks said kõrvale pandud lootuses, et ehk „aeg annab arutust ja sügis toob selgust“, võivad inimese ikkagi kätte saada. Siis tuleb lisaks muule neidki taas harutama hakata. Ilus aeg?

Oleme kõik koos sügises, aga igaüks oma ainulaadses olukorras ja eluetapis. Uurisin mõne inimese käest, mis on nende jaoks „ilus“. Sain vastuseks: lilled, roosid, pojengid, elu ise, naeratused, haavapuravikud ja päike. Ilus võib olla ka inimene, ausus, viisakus, sõna, tegu, usk. Mida keegi märkab ja tähtsustab, mida vajab.

Suvel A. Pärdi keskust külastades sööbis mulle mällu tema mõttetera, mis just siis ühes sealses ruumis sambale „ilmus“, kui sisse astusin: „Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus“.

Jõudsin teksti vaevu läbi lugeda, kui see „kadus“. Meelde jäi julgustus mure sees tubli olla, otsast alata ja abi paluda. Ikka hea meenutada neid aegu, kui raskused said ületatud ja me ise selle läbi targemaks, leplikumaks. Ilus muidugi! Naeratasin ja astusin edasi.

Ometi jäi see sügavalt hinge. Kuidas me aeg siis ikka ilus on, kui mure suur? Ilu, aeg, häda, null, vaikus, jõuetus, kingitus – need sõnad hakkasid läbisegi keerlema, tähenduselt kasvama ja mu sees kohta otsima.

See oli lõpuks üks kaunis äratundmine. Ilus oli kogeda, kuidas ühe valu juur saab ulatuda teiseni ja muutuda sõnulseletamatuks tänuks Jumalale.Aastatetagune suur hingevalu on ikka ju kuskil alles. Meeles, hinges, südames, lõhnadena ninas, sõnadena kõrvus. Minu elu lahutamatu osa. Pole lihtne olnud õppida sellega elama. Oli vaja kui nullist alata, äärmist abitust tunnistada. Äng, ummik, näriv mõttetus, tühjus. Ja siis Ta tuli. Jumal. Mitte nagu välk selgest taevast, vaid hellalt, sammhaaval. Nagu kingitus. Vaikselt vaikusega tühjust täitma. Kingitus, millest saab ammutada lõputult. Rahu, rõõmu, märkamisi. Nii endale kui teistele jagamiseks.

Meil on väga vaja hoida enda sees paika, kuhu Jumal saaks tulla. Et ta ei „voolaks üle äärte maha“ ega lahkuks meid puudutamata. Isegi kui see puudutus tuleb läbi valu, on ta ikkagi ilus.
Miski hea ei kao, kõik on kuskil alles. Taevastes varasalvedes. On ilus aeg. Koos rõõmude ja muredega.

Juba siin koome endale igavikku
Tasapisi, kiudhaaval, piisakaupa
Nopime hetki neid helgeid
Mis kui kingitus langevad me sülle
Tasuna ei-tea-mille eest
Vaid siin loome endale ajatuse
Korjates kokku need pilgud, naeratused, käeviiped
Mis ei kuulugi nagu siia
Mis pole kammitsetud ajast
Mis säravate tähtedena
Tõmbavad meid kõrgemale sagimistest
Ei saagi siis aru
Kust algab taevas
Kui ta puutub vastu maad meid ja meid
Pole piire, takistusi armastusel
Kui sel lasta voolata läbi südame
Hea tuulena

Aire Parts
hingehoidja