Ime, mille jätkumises tohime kindlad olla

Parafraseerisin kolumnist Andrei Hvostovi, kes eelmise nädala Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen (15. mai 2008, nr 20 (962)) pani oma kaaneloole pealkirjaks «Ime, mille jätkumine pole kindel». Jutt on Iisraeli riigist, mille taassünnist möödus 14. mail 60 aastat.
Kui 20. sajandil, eriti pärast Teist maailmasõda, tekkis maailmakaardile ridamisi uusi riike, mille nimedegi meeldejätmisega on olnud raskusi, siis Iisraeliga on lugu teisiti. Ja seda kindlasti mitte ainult meie, kristlaste puhul, kelle jaoks juudid on tõotuse rahvas ning Iisrael seetõttu ka püha maa.
Jälgisin huviga, kas ja kuidas meie olulisemad trükimeedia väljaanded juudiriigi tähtpäeva oma veergudel kajastasid. Kõige põhjalikuma ja positiivsemalt meelestatud ülevaate leidsin 10. mai Postimehest. Üheksalt rohkete fotodega illustreeritud leheküljelt saab väga hea pildi sellest maast ja rahvast ka inimene, kes ise seal viibinud pole või kelle huvi ja teadmised selle kandi vastu on seni üsna kasinad olnud.
Juba mainitud Eesti Ekspress Andrei Hvostovi, Sergei Stadnikovi ja Jaan Kaplinski väga põhjalike artiklitega pakub meie haritud lugejale võimaluse tõsisemalt süüvida Piibli-rahva keerukasse ajalukku ja tänapäeva.
Hea meel oli ka Eesti Kiriku eelmise nädala numbrist (EK nr 23, 14. mai 2008) leida terve Iisraelile pühendatud lehekülg. Loodan, et meie kirikuleht hoiab sellel aastal Iisraeli-teemat huvitavate artiklitega veel jätkuvaltki üleval.
Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, et 60 aastat tagasi keset juutide suhtes vaenulikke araabia maid tekkinud Iisraeli riik on omamoodi ime. Veel suurem ime on kindlasti see, et ta kõik need aastad peaaegu pidevas sõjaseisukorras olles on suutnud muutuda kõrgelt arenenud teaduse ja põllumajandusega riigiks, mis sõna otseses mõttes piima ja mett voolab ning on tõepoolest ilusaim kõigist maadest (vt Jeremija 11:5, Hesekieli 20:6).
Andrei Hvostov, seda imet ise tunnistades, paneb oma Eesti Ekspressis ilmunud artikli pealkirjas selle jätkumise siiski küsimärgi alla. Ta toetub Iisraeli riigi looja ja selle esimese peaministri David Ben Gurioni ühele 1950ndatel antud intervjuule, kus too olla öelnud, et kui teda ehk veel maetakse Iisraeli mulda, siis tema poega võib-olla enam mitte, kuna igast küljest ümbritsevad araablased ei aktsepteeri iialgi Iisraeli riigi olemasolu. Hvostov näeb võimalikke probleeme Iisraeli jätkusuutlikkuse osas ka riigi tänastes sisemistes valupunktides nagu klassivahede suurenemine ühiskonnas, poliitikute võõrandumine rahvast ning üldhariduse taseme langus. Kui juudi lapsed arvatakse juba sündides valmis targad olevat, mida kinnitab ka see, et 75% Nobeli preemia laureaatidest on olnud juudid, siis õpilaste võimekust hindava PISA-testi järgi oli 2006. aastal Iisrael alles 39. kohal, samal ajal kui Soome oli esimesel ja Eesti viiendal kohal.
Tundub siiski, et need on pigem teisejärgulised probleemid, millega aeg-ajalt kõik demokraatlikud riigid kokku puutuvad. Märksa mõtlemapanevam on Jaan Kaplinski sõnum samas lehes avaldatud essees «Noor ja vana Iis­rael»: «Veendumust, et Jumal on juutidele andnud mingi erilise rolli ja koos sellega pärusmaa, jagavad nii usklikud juudid, kristlased kui muslimid. Viimane fakt võib mõjuda üllatavalt, kuid mu tuttav Tuneesia professor, harras muslim, selgitas seda kord mulle, lisades vajalikud Koraani tsitaadid ja kommenteerides omalt poolt, et «poleks Araabia riikide juhid 1948 olnud sellised idioodid, oleks Lähis-Idas rahu».»
Seda, et see rahvas igatseb ja maa väärib rahu, kogesin erilisel kombel möödunud sügisel ka ise Jeruusalemmas, kui suurel maailma kristlaste rahumarsil Iisraeli toetuseks, mida peetakse igal aastal lehtmajadepühade ajal, tänasid tänavale tulnud juudid meid, kristlasi, siiralt toetuse eest. Parim, mida me igaüks saame teha Jumala valitud rahva ja püha maa heaks, on palvetada rahu pärast selles rahutus piirkonnas. Ainult nii tohime 60 aastat tagasi alanud ime jätkumises kindlad olla.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees