Immaculata – meie ideaal 2. osa

Maarja on tõstetud otse kaaslunastajaks Kristuse kõrval: «Jeesus-Lunastaja emana sai Maarja inimsoo kaaslunastajaks ja Püha Vaimu Mõrsjana võtab ta osa kõikide armude jagamisest.» Maarja seisab jumalikuna ka Isa kõrval: «Talle võlgneme oma olemasolu, oma ristimise, oma pöördumise, oma kutsumuse ja kõik, absoluutselt kõik armud.»
Maarja käitub nagu Lutheri kirjelduses Jumal: «Isegi koostöö armuga on arm. Ilma Jumala armuta ei saa me midagi teha. Kõikide Armude Vahendaja on Immaculata.» Ta teotseb «meiega koos, meie sees … Ja kõik meie head teod … on rohkem tema armude vili … kui meie enda tahte ja tegevuse tulemus.»
Hägustub ka piir Maarja ja Püha Vaimu vahel: inimesest võib saada Maarja «tööriist selle määrani, et Immaculata temas palvetab» – Pauluse sõnul palvetab kristlases Püha Vaim (Rm 8:26). Stehlini sõnul muutub iga inimese elu, «kes siiralt Immaculata poole palvetama hakkab» – s.t Maarja poole ka palvetatakse (nagu Jumala poole). «Pöördu abi otsides kõiges tema poole nagu laps ema poole. Usalda talle kõik.»
Siit areneb terve Maarja-müstika, mis asetub samale kohale, kus Piiblis on Kristuse-müstika. Nii nagu Kristust kirjeldatakse elavana inimese sees või inimest Jumala sees (Gl 2:20, 1Kr 12:4–6, Ap 17:28 jt), võivad Stehlini sõnul meie elu valdkonnad «jõuda täiuseni ainult siis, kui nad on heidetud Maarja valuvormi, see tähendab, kui nad on teostatud temas, temaga ja tema läbi … Maarja vormib meid põhjalikult, see tähendab, ta tungib meist läbi ja kujundab ümber meie elu alused, olemusliku põhja ja toed … Kui me teeme kõik Maarjas, läbi Maarja ja Maarjale, jääme kestma ning võidame».
Kristuse-osadus Maarja-müstika kaudu hõlmab ka armulaua, kui inimene läheb sinna, «hüüdes Maarja – teades, et nii meeldib ta Jeesusele kõige enam. Sest siis külastab pühimat Sakramenti pigem Maarja ja tema Maarjas ja Maarja läbi» (sarnaselt kirjeldab Luther Kristuse kohalolekut armulaual). «Ja nii saab hing ikka rohkem ja rohkem ühendatud Immaculataga, just nagu Immaculata on täielikult ühendatud Jeesusega, ja Jeesus on üks Isaga» (Jh 10:30,38).
Kui Maarja on nii ulatuslikult seotud Jumalaga, siis toimub ka kuuletumine Jumalale kuuletumise läbi Maarjale. Stehlini väited Jumala kohta kõlavad koguni kalvinistlikult: Jumal on kõik, inimene ei midagi. «Inimene ja kõik muu on eelkõige loodud – Jumala ülistamiseks.» Nii on ka ««inimene autonoomia» müüt. Inimesel iseeneses pole mõtet». Inimese olemasolul on ainult üks mõte: «Austada ja armastada Jumalat, mis seisneb tema tahte täitmises.» Ja kuna Jumala tahet ilmutab Kristus ja Kristuse juurde juhatab ainult Maarja, siis tuleb ka tõelisel kristlasel «olla teenija, laps, Maarja ori».
Kuuletumine Maarjale peab olema absoluutne – sel eesmärgil rajas Maximilian Kolbe 1917. a rüütelkonna Militia Immaculatae. Vahekorras Maarjaga on põhimõtteks, ütleb isa Stehlin, et kogu sinu elu «on täielikult tema omand. Tema võib selle kõigega teha, mis iganes talle meeldib (aga mitte sulle) … Sa oled tööriist tema käes ja teed ainult seda, mida tema tahab … isegi täieliku hävitamiseni … Me usaldame talle oma surma … nagu tema lapsed ja tema armastuse orjad».
Kuidas aga Maarja tahet ilmutatakse? Piibellike käskude ja kiriklike elureeglite kaudu: «Eriti aga kuulekuse läbi neile, kes esindavad Jumalat.» Seega oleme me Jumalale ja Maarjale kuulekad, «kui me kuuletume ülemale, kuna ta täidab Jumala kohta ja jagab Jumala autoriteeti», ütleb isa Stehlin. Ilma selleta ollakse «Saatana tööriist, ükskõik kui palju vaimulikke raamatuid ka ei loetaks, kui palju Roosipärgi ei palvetataks, kui palju suuri tegusid ka ei tehtaks». Kuulekas kristlane peab olema nagu auto: «Auto teeb oma parima, kui ta sõidab, nagu juht tahab.»
Maarja niivõrd kõrge asend on saanud probleemiks ka katoliiklusele. Pärast Vatikani II kirikukogu käsitletakse teda «palju vähemana kui asendamatu teena Jumala juurde», vältides tiitleid kaaslunastaja, taeva ja maa kuninganna jne. Ametlik katoliiklus ei luba «Maarjale pühendumist kujutleda millegi kohustusliku ja vajalikuna, kuna see viib orjusse, mis ei ole küpse kristlase vääriline». Maarja ei ole vahendajana muud kui hea kristlane, kes saab Jumala kutsele vastamisel ning teiste heaks tegutsemisel «armu vahendajaks». Maarja ilmumised, ütleb paavst Benedictus XVI, on privaatilmutused, mis on õpetlikud, kuid mitte kõigile kohustuslikud.
Praegune katoliiklus õpetab ka oikumenismi ega maini enam «Kiriku surmavaenlasi – vabamüürlasi, juute ja hereetikuid». Viimased on aina hambus nii Karl Stehlinil kui Maximilian Kolbel. Nende väitel on sallivus sellistel puhkudel lubamatu: «Jumal on seadnud ainukese vihavaenu, mis kestab inimkonna algusest kuni Igavikuni», nimelt vihavaenu naise ja mao vahel (1Ms 3:15).
Arne Hiob, teoloogiadoktor
(Järgneb.)