In memoriam Hilda Sabbo

                      

On lahkunud inimene, kelle elu oli pühendatud eesti rahvale selliselt, et kommunistide kuriteod 20. sajandil eestlaste ja paljude teiste rahvaste hävitamisel saaksid täiel määral avalikuks.

Hilda Sabbo (29.4.1930–7.5.2024) sündis Venemaal Põhja-Kaukaasias Uus-Eesti külas Elbruse mäe jalamil. Kaheksa-aastaselt lõpetas ta esimese kooliaasta emakeelses koolis. Siis tabas eesti küla täielik häving. 28. juulil 1938 vahistati öösel kõik küla eesti mehed. Kokku oli neid 96.

Absurdseid süüdistusi eitanud eestlasi piinati Krasnodaris julmalt. Neist suurem osa lasti maha oktoobris-novembris 1938. Hukatute seas olid Hilda isa ja kaks onu. Tema sugulasi oli ohvrite hulgas kokku 25. Need olid Venemaa suure punase terrori aastad 1937–1938, mil kümneid vähemusrahvaid hävitati ja nende emakeelsed koolid kaotati.

1. septembril 1938 läks Uus-Eesti külas kooli 20 eesti last, kes ei osanud vene keelt. Ent kool oli üleöö saanud venekeelseks. Eesti kooliõpetajad, Hilda onud Arnold ja August olid juba vahistatud ning nad hukati Krasnodaris samal aastal. Venemaal hävis 497 eesti küla. Tänaseks on teada vaid üks eesti küla Siberis. See oli genotsiidikuritegu eestlaste vastu Venemaal.

Hilda õppis hiljem Tšerkesski meditsiinikoolis, mille lõpetas 1951. aastal ja temast sai meedik. 1952. aastal õnnestus Hildal koos emaga pääseda esivanemate kodumaale ja tema töökohaks sai Elva haigla. 1962. aastast sai Hilda Sabbost Eesti Punase Risti Keskkomitee osakonnajuhataja. 23 aastat Punases Ristis töötamist andis palju kogemusi ja hiljem uurimistööks vajalikke kontakte.

Hilda Sabbo oligi Eestis esimeste seas, kui ta Gorbatšovi avalikustamise ajal pääses 1988. aastal Krasnodaris KGB arhiivi, et lapsepõlves hävitatud koduküla eestlaste saatuses selgust saada. Ammutanud arhiivist täieliku ülevaate, avaldas ta 1990. aastal esimese raamatu pealkirjaga „Häving“. Kuid ta ei piirdunud uurimistöös saavutatud tulemusega, vaid seadis endale eesmärgiks paljastada kommunistliku terroririigi kuritegusid nii palju kui võimalik ning edastada see teadmine maailma avalikkusele.

1990. aasta suvel oli Hilda Sabbo Moskvas ja oskas kokku saada peaarhivaari Rudolf Pihhojaga ning mõttekaaslastega Venemaa Memorialist. Algas tutvus Moskva arhiividega. 1991. aasta suvel oli Hilda jälle Moskvas, kaasas toonase valitsuse liikme Klaara Halliku kiri R. Pihhojale uurimistööks arhiivides.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal sõlmiti Tallinnas Eesti Arhiiviameti ja Venemaa Föderatsiooni Arhiiviameti vahel koostööleping. Tallinnas oli kohal Venemaa arhiiviameti juht Rudolf Pihhoja, kes oli pärit Venemaa eestlaste perest.

Juba 1992. aastal, kui president B. Jeltsini seadusega massirepressioonide kohta kaotati keelud salajaste dokumentidega tutvumiseks, oli H. Sabbo kohe Moskvas arhiiviameti juhataja jutul. R. Pihhoja korraldusega sai Hilda Sabbo loa töötada takistamatult Moskva arhiivides seni salastatud dokumentidega. Suurimaks avastuseks oli ülimalt salastatud poliitbüroo erikaust J. Stalini, V. Molotovi jt poliitbüroo liikmete allkirjadega kinnitatud kuritegelikest otsustest.

H. Sabbo sai arhiivist ametliku loa dokumentide avaldamiseks. Ta jagas otsekohe saadud informatsiooni kõigiga, kes olid teda toetanud. Need olid riigikogu Jaan Krossi komisjon, Vabariigi Presidendi Kantselei, Memento Liit, K. Pätsi muuseum, Venemaa Memorial jt.

Tema töö sai rahvusvahelise kõlapinna, sest hõlmas kuritegelikku režiimi tervikuna. Näiteks Katõni tragöödia Poola ohvitseride massimõrvaga. Maha salatud ja natside kuriteoks kuulutatud tegu sai 5. märtsil 1940 poliitbüroos tehtud otsuse avalikustamise järel lõplikult selgeks. Poolas sai dokument teatavaks just H. Sabbo kaudu ja tema teeneid tunnustati Poola riikliku ordeniga.

Paari aasta jooksul, kõige soodsamal ajal kogutud suur dokumentide kogu ilmus trükis alates 1996. aastast raamatute sarjas „Võimatu vaikida“. Kokku ilmus aastaks 2005 seitse köidet. Nendes on hukatud inimeste nimekirju kõigist Venemaa eri rahvustest.

Eestis avalikustati esimesed saladokumendid ajalookonverentsil märtsis 1994. Konverentsi korraldasid Eesti Memento Liit ja Eesti Muinsuskaitse Selts koostöös J. Krossi juhitud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoniga.

Aprillis 1994 oli riiklik komisjon saladokumente kasutades koostanud esimese kokkuvõtte eestlaste hävitamisest Venemaal. Nüüd on see tekst avaldatud 2022. aastal raamatus „Venemaa eestlased XX sajandil“. See on Hilda Sabbo 12., viimaseks jäänud raamat.

2000. aastal Vilniuses toimunud rahvusvahelisel avalikul kommunistlike režiimide kuritegude tribunalil olid kohal 23 riigi esindajad. Eesti kodanike ühenduste liikmena osales Hilda Sabbo. Ta esitas 13. juunil 2000 toimunud istungil tribunalile tunnistajana ja süüdistajana veenvad dokumendid kommunistide kuritegudest Venemaal ja Eestis.

Hilda Sabbo esitas tribunalile süüdistuse Uus-Eesti küla eestlaste hävitamises. Sellele oli lisatud 20 allkirja hukatute lastelt. Ta andis tribunalile üle neli köidet sarjast „Võimatu vaikida“. Nendes raamatutes on ligi tuhat dokumenti kuritegeliku Nõukogude süsteemi tegevusest.

Kokku on Hilda Sabbo avaldanud trükis 12 raamatut. Neist viimane – „Venemaa eestlased XX sajandil“ ilmus 2022. aastal. 92aastaselt töövõime ja erksa vaimu säilitanud autor teeb selle raamatuga kokkuvõtte oma elutööst.

Lõpetuseks ta kirjutab: „Olen imestanud, kui palju eesti rahvas on üle elanud ja ikka püsima jäänud. See on tark ja andekas rahvas. Olen tänulik kõikidele autoritele, kes on uurinud ja avaldanud Venemaa eestlaste lugusid. Olen tänulik neile, kes andsid loa oma töö minu raamatus avaldada. Olge terved, ma tänan teid kõiki! Need lood kokku ongi meie ühine läbipõimunud ajalugu.“

Hilda Sabbo on osalenud ka kommunismi kuritegusid kajastavate dokumentaalfilmide loomisel, nagu näiteks Irene Lääne „Ma tahaksin kodus olla“ või ka Imbi Paju „Tõrjutud mälestused“. President Lennart Meri hindas kõrgelt Hilda Sabbo teeneid ajaloolise tõe selgitamisel. 1997. aastal pälvis ta Riigivapi III klassi teenetemärgi ning sai toetust presidendi kultuurirahastult.

Hilda Sabbo oli Eestis kahtlemata suurim kommunistlike režiimide kuritegude paljastaja, nende kuritegude avalikustaja kogu maailma jaoks. Lapsena kogetud genotsiid andis talle hämmastava elujõu vastupanuks kurjusele. Samal ajal oli ta omandanud haruldase oskuse olla õigel ajal õiges kohas ja kohtuda õigete inimestega. Hilda on eestluse elujõu parim näide. Mälestus temast püsib üle põlvede.

Memento Tallinna Ühendus

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum