Inimese väärtusest

Charlie Chaplin mängis 1931. aastal filmis «Linna tuled» kodutut meest, kes kohtas tänaval lilli müüvat pimedat tüdrukut. Mees armus lilleneiusse ja tegi kõik, et teda aidata. Ta võttis ette igasuguseid töid ja osales isegi poksivõistlustel, et teenida raha, mida neiul oli vaja silmaoperatsioonile minekuks. Kord päästis ta ühe miljonäri enesetapust ja tänulik pääsenu andis talle selle eest tuhat dollarit. Kahjuks oli ta aga sel ajal purjus ega mäletanud enam hiljem, et oli raha ära kinkinud. Miljonär hakkas hulgust süüdistama varguses ja see võeti kinni ning pandi vangi. Õnneks jõudis ta enne raha oma armastatud neiule ära anda. Mees läks vangi, tüdruk pääses operatsioonile ja sai tagasi silmanägemise.
Mõni kuu hiljem kohtusid nad jälle. Mees oli vangist vabaks saanud ja tüdruk koos oma vanaemaga avanud oma lillepoe samal tänaval, kus nad varemgi olid kohtunud. Kui hulgus neile lähenes, ei tundnud ta teda ära. Ta ajas nii tüdrukut kui tema vanaema lihtsalt naerma. Niivõrd veider nägi ta välja oma räbaldunud riietes ja kasimata olekus teiste tänaval liikuvate härrasmeeste hulgas. Tüdruk oli seni kogu aeg pidanud oma heategijaks hoopis miljonäri, kes ka aeg-ajalt tema poes käis lilli ostmas. Alles siis, kui hulgus tee äärest nopitud lilleõie oma armastatule ulatas, tundis tüdruk mehe käsi puudutades, et hoopis tema on see inimene, kes oli tal aidanud nägemise tagasi saada ja uut elu alustada.
See lugu õpetab, et ainult silmanägemisest ei piisa inimese nägemiseks. Sarnaseid lugusid võime leida palju muinasjuttudest. Kärnkonn muutub suudlemisel imekauniks printsiks ja räbalates vaene teeline osutab oma lahketele aitajatele tasuks suuri teeneid. Me näeme vaid seda, mis on silma ees, ega vaevu vaatama sügavamale. Nõnda jääb meil nägemata palju, mis on inimese välise pinna all, ega saagi teada, mis on tema südames.
Kahjuks vaatame ka iseennast liiga tihti otsekui avaliku arvamuse kõverpeeglist. Me oleme õppinud lähtuma mingitest oma ümbrusest õpitud normidest ja reeglitest, ootustest ning nõudmistest inimese kõlblikkuse ja korralikkuse kohta. Vahel peame seda isegi normaalsuse mõõdupuuks. Oma geograafilise, kronoloogilise ja kultuurilise lühinägelikkuse tõttu jääb meil aga märkamata, et sellised normid on läbi aegade kogu aeg muutunud ja olnud kogukonniti ning paiguti, isegi põlvkonniti, ikka üsna erinevad. Arvame, et ühiskonnas toime tulekuks või mingisse seltskonda sobimiseks ei jää meil muud üle, kui vähemalt mingilgi määral püüda endast jätta muljet, et me teiste normidele ja ootustele vastame. Paraku me seda tihti ei suuda. Paljud inimeste hädad algavast tõdemusest, et selle vahel, kes me olema peaksime ja kes me tegelikult oleme, on käärid või koguni kuristik.
Ühtpidi me püüame hoida end eemale inimestest, kes paistavad välja meist mingis mõttes viletsamad. Teeme seda hirmust nendega koos olemise läbi kahjustada oma mainet või kaotada midagi oma väärtusest ning väärikusest. Arvame, et meid peetakse samasuguseks, või isegi muutume nende sarnaseks. Teisalt aga ei julge me liiga lähedale minna ka meist tugevamatele ning parematele. Me kardame saada haiget, kui keegi meid nendega võrdlema hakkab või, veelgi enam, tunneme hirmu teiste poolt tõrjutud saamise ees. Väga ebameeldiv on kuulda enda kohta öeldavat, et me ei kõlba kellegi hulka. Nii varitseb meid oht jääda üha enam üksi.
Saatusliku pöörde põhjustab selline suhtumine siis, kui üks inimene vajab teise abi. Kuigi vanasõna julgustab, et küsija suu pihta ei lööda, näeme, et seda küllalt sageli siiski tehakse. Seda kartes püüame oma raskuste ja hädadega iga hinna eest ise toime tulla. Liiga tihti tunnistame vajadust teiste abi järele alles siis, kui on juba liiga hilja midagi parandada. Me häbeneme oma muresid ja probleeme, sest kardame saada halvustamise ja äratõukamise osalisteks. Paradoksaalselt aga just selline hirm eraldabki inimesi üksteisest. Veelgi enam eksime siis, kui samasugune hirm juhib meie suhtlemist Jumalaga. Kui arvame, et peame eelkõige midagi ise korda saatma või vähemalt üht-teist ise ära tehes kuidagi tõestama Jumalale oma tahtmise tõsidust enne, kui teda appi kutsume.
Jeesus aga ei jäta oma tegude ja sõnadega meile mingit võimalust niimoodi mõelda. Ta räägib ja puudutab inimesi, keda teised pidasid murust madalamaks või päris pühkmeteks. Ta läheb nende juurde ja teeb terveks inimesed, kes olid rahva poolt põlatud ning isegi linnast välja aetud. Ta ei otsusta inimeste üle kunagi pealiskaudselt nende väljanägemise, isegi mitte nende tegude, nende suutmatuse, ekslikkuse või rikutuse järgi. Ta vaatab nende südamesse ja näeb seal oma Isa palet. Seepärast ütlebki ta, et mida me iganes oleme teinud ühele tema vähematest vendadest, seda oleme teinud talle.

Heino Nurk,
õpetaja