Isa Sakariase esimesed jõulud Setumaal

Eesti Kiriku suvisest lugejareisist Setumaale jättis mulle kustumatu mulje kohtumine Värska ja Saatse koguduse preestri Sakarias Leppikuga (42), kes on sulandunud kiiresti kohalikku ellu. Soovist jätkata kuumal suvepäeval alustatud mõttelõnga sai jõuluooteajal teoks uus retk.

Kahe võimsa kultuuri, hommiku- ja õhtumaa piiri ületamiseks piisab Võhandu jõest üle saamisest Võõpsu all. Maastik on siin eepiliselt laugjas, tared madalad ja taevas maadligi. Hoolimata ennelõunasest kellaajast tõmbus ilm juba hämaraks, tuues vägisi rammestuse laugele. Vaikne, pehme tume talveilmake, meenusid Juhan Liivi luuleread. Väheke lõid olemisse särtsu laulud Sakarias Leppiku ja Urmas Nageli lauldud CD-lt «Kirgmaastik». Tartust üle Räpina Värskasse sõites tundus mulle muusikavalik igati õigustatud.
Kui lõpuks Värska preestrimaja kõrgest trepist üles rühkisin, kõlas esimeste tervituste vahetamise järel otsekui palvevastuseks peremehe küsimus, kas tulija kohvist hoolib. Soovitades relvaks kaamose vastu Kreeka kohvi, ruttab ta tagaruumidesse.
Seadnud end toekasse tooli küdeva ahjusuu soojasõõris, luban pilgu interjööri uurima. Laual on Eesti ja Setumaa lipp, seinal kreekakeelse kirjaga gobelään, toolidel etnomustrites padjad, siin-seal pühapildid ja raamatud, raamatud. Muist neist veel lahti pakkimata kastides, kus viiteks sildid teoloogia ja püha.
Isa Sakarias, kes päritolult lõunaeestlane, kolis perega pealinnast Värskasse tänavu jaanikuus. Paljud tuttavad hakkavad selle faktiga alles tasapisi kohanema. Enda sõnul tunneb ta end koju jõudnuna, kus on hää ja õige. See on koht, kus võib ka laias ilmas nipernaaditsemas käia, teades, et kõik teed toovad tagasi.
Siin on pere – abikaasa Marion, pojad Reginald Anselm ja Serapion – ja Värska õigeusukogudus, kokku kogukond, kes hingele lähedal ja oma. Siin on metsad, täis marju-seeni, ja suur Lämmijärv kalarohkusega.
Aurava kohviga, mis on must, paks ja kange, töötuppa naastes põimib preester juttu näite Kreeka munkade külalislahkusest: «Lähed mäe otsas asuvasse kloostrisse mööda käänulist kitsast teed, kus mahub korraga sõitma vaid üks auto. Ülal kloostris märgatakse sinu tulemist tolmupilve järgi ja pannakse aegsasti kohvinõu tulele. Nii et kui sa lõpuks higise ja kurnatuna sihile jõuad, on laud ekstra sinu jaoks kaetud. Sellel on ilmtingimata kange kohv, vesi ja pitsike viinamarjapuskari zivania’ga.»

See maa on pühapaikadest tiine. Põhjast lõunasse ja läänest itta. (Isa Sakarias Leppik, «Purpur paradiisioru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris», lk 83)

Palju kõneldakse Setumaa omapärast ja setude identiteedist. Eestimaal olla vaid kaks nurka, Kihnu saar ja Setumaa, mõlemad õigeusklikud, kus elab katkematult edasi suuline pärimus. See hoiab preester Sakariase hinnangul inimeste meeled virged: «Nad on avatud, ei hoia rõõme ega passioone endas, vaid jagavad loomulikult ja meelsasti. Piir vormi ja sisu vahel pole nii jäme.» Sama loomulikult on siinsesse ristiusku kätketud mälestus ristiusueelsest kui näide pärimuse katkematusest.
«Kirik ei pea kindlasti olema kui religioosne politsei, kes käiks koguduseliikmete taresid ja hingi kontrollimas,» on preester resoluutne, pidamata seega lubamatuks, et Meeksi Jaani kiriku juures paikneva ohvrikivi juurde viiakse jätkuvalt vana kalendri jaanipäeval ohvriande. Maa, kuhu ristiusk toodi 10.–11. sajandil rahumeelsel kombel ilma tule ja mõõgata, mäletab ja hoiab alal oma loo ja pärandab selle leelotustes järeltulevatele põlvedele.

Aarde (jumaliku tarkuse, sofia) saanuna on inimesel kohus seda mitte kiivalt endale hoida, vaid jagada (lk 21)

Isa Sakariast on enda sõnul alati huvitanud inimese roll Jumalalt saadud annetega ringikäimisel. Üht oma annet rakendab ta kohalikus koolis pärimuslaulu õpetades. Tarkuse või mõne teise ande kiivalt endale hoidmine muudab omaniku kalgiks ja kõrgiks ning altiks kibestuma. Kui palju kohtame inimesi, kel sellest pitser näos ning kajastus teos. Inimene peab elama evangeelselt, ütleb preester, mis tähendab, et süüdatud küünalt ei panda vaka alla, vaid ikka küünlajalale. «Meil öeldakse, et mis ilma saadud, see anna ilma ka edasi,» toob ta näite oma kiriku tavast.
Sakarias Leppik on kasutanud ande, mis ta Loojalt saanud. Heleda leegiga on ta põlemine silma jäänud muusikas, meediatöös, poliitikas…
Kirglikkus on oluline võtmesõna, millega isa Sakariase olemusse pilku heita. «Kired, mis on omased veel 35aastasele, pole enam määravad 42sele mehele,» mõtiskleb ta selgitades, et mõned teed on käidud, teod tehtud ja oleks vale nende juurde tagasi pöörduda.

Pisut paokvil akna vahelt puhub ninna mägedest tulevat väga aromaatset õhku. Sääl on kõik koos: mänd, seeder, küpress, mandel, lavendel, loorber, rosmariin ja tüümian (lk 79)

Isa Sakariase meelest on suureks eluoskuseks, kuidas vaimuliku ja inimesena end läbipõlemise eest hoida. «Minu aku on paat,» jagab ta varmalt. Kalamees on ta niikuinii, aga see pole põhiline. Konksuks on hoopis aeg, mis võetakse mööda vett pikkamisi aerutamiseks, see on mediteeriv äraolemine oma mõtete ja Jumalaga.
Teiseks võimaluseks nimetab ta kokkamist. Suure gurmaani ja kokakunsti viljelejana on Sakarias Leppik tuntud sõpruskonnas, hiljuti andis ta välja ka oma kokaraamatu. «Lähtun sellest, et toiduvalmistamine on kunst ja loomine, on inimese isiklikku fantaasiamaailma puudutav, millega teotsemiseks on vaja segamatut pühendumust,» räägib ta kirglikult. Sellise põlemisega pottide-pannidega õiendades kaob aeg ja ruum, jättes alles vaid looja ja loodu.

Ma arvan, et pühakuid ei tule nende seast, kes teevad kõik, et surra börsimuutuste tekitatud depressiooni ega leia päeva jooksul aega, et ehitada endas inimest, kes maailmas midagi paremaks muuta tahaks (lk 84)

Meenutades oma õpetajat usuteaduse instituudi päevilt prof Evald Saagi, kes tavatsenud öelda: «Vagad mehed võivad ju öelda, et palve toidab alati, aga mina ütlen, et leiba on ka mõnikord hea süüa ja mitte üksnes leiba», ei mõista isa Sakarias neid, kes katsuvad iga hinna eest pühad ja vagad välja näha. Silmakirjalikkus, iseloomustab ta lakooniliselt.
«Mõnikord võiks vaimulik kirjeldada oma Jumala käest saadud rõõmu,» leiab ta samas. Seda kristlikku rõõmu püüab isa Sakarias rahvameheliku preestrina omade keskel levitada. Tundes ja järgides siinseid kombeid sulandub ta empaatiliselt kohalikku ellu ja ollu. 

Aeg ikka loojub. Sel ei ole tagasipööret. Tabasin ühtäkki, et mõtted liiguvad juba puhve­r­aladel (lk 106)

Ka minu aeg isa Sakariase külalislahkes tares sai otsa. Liivakell preestri töölaual oli ammugi liivast tühjaks jooksnud, kui ma jumalaga jätsin, lubades kindlasti taas tulla. «Säti end mõne püha ajaks,» soovitab Värska preester hoitud koduteed soovides.
Ülikoolilinna poole sõites olid meeled kangest Kreeka kohvist ja kohaliku vaimuliku elutarkusest virged. Klassikaraadio mängis arhiivilinti Rootsi raadio saatega 1949. aastast. Läbi väikese segajaragina õnnistas pagulasest õpetaja Jaan Lattik kodueestlasi, soovitades vastu pidada, kuniks Eesti taas vaba.
Liina Raudvassar