Jäädes maise tee lõpuni oma Jeesuse juurde
(Matusekõne õp Eenok Haameri haual)
/ Autor: Marek Roots / Rubriik: Arvamus / Number: 12. märts 2025 Nr 10 /
Siimon Peetrus ütles Jeesusele: „Issand, kelle juurde me peame minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ (Jh 6:68)
Saksa pastor ja evangelist Wilhelm Busch jutustab oma kuulsas raamatus „Jeesus – meie saatus“, kuidas ühel päeval linnas jalutades kõnetasid teda kaks meest. Üks neist ütles naerdes oma sõbrale: „Vaata, see on pastor Busch, muidu täitsa tubli poiss, aga ainult kerge kiiksuga. Ta räägib alati Jeesusest.“ Kui siis Wilhelm Busch püüdis neile selgitada, et usust Jeesusesse oleneb, kas läheme taevasse või põrgusse, puhkes mees uuesti naerma ja ütles kaaslasele: „Näed nüüd, juba jälle hakkab ta peale!“
Kohtusin Eenokiga esmakordselt 1995. aasta augustis sisseastumiskatsetel Tartu Teoloogia Akadeemiasse. Sealt algas meie sõprus, mis kestis peaaegu 30 aastat. Eenokiga kohtudes olin alles väga algaja kristlane. Kõik oli minu jaoks uus ja vajas avastamist. Mulle hakkas silma ja jäi kõrva, et rääkides oma usust nimetas Eenok väga sageli Jeesuse nime. Ta ütles jutu sees väga sageli „MINU JEESUS“.
Pean tunnistama, et alguses tekitas see minus teatud võõristust. Sain muidugi aru, et Jeesus on Piiblis tähtis tegelane jne. Kuid milleks temast siiski nii palju ja nii sageli rääkida? Kas ei ühenda meid pigem sõna „Jumal“ või „Looja“?
