Jõuluõhtul rändavad paljud oma Petlemma

Möödunud aasta lõpul jõudis Järva-Peetri õpetaja Lea Heinaste verstapostini, mis lubaks tal koju puhkama jääda. Aga seda plaani tal veel pole. «Teenin seni, kui meie praktikant ordinatsiooni saab, siis annan töö üle,» arutleb vaimulik.
«Minu lapsepõlv möödus Pilistveres. Olen sündinud 1945. aastal, meie pere oli suur – seitse last, mina sündisin viiendana.
Mida lapsepõlvest mäletan? Üheskoos tegutsemist, mitte kunagi ei olnud igav. Tean väga hästi, mis on puudus ja sellest tulenev üksteise aitamine. Oleme siiani ühtehoidev pere,» kõneleb naine.
Jõulud, leer ja meheleminek
Lapsepõlve jõuludest Lea Heinaste suurt ei mäleta. Kooliajast meenub, et oli nääripuu ja käis näärivana, kes tõi kommipaki. Jõulupuu oli varem, sellest palju rääkida ei võinud.
«Jõuluvana meil kodus ei käinud, kingitused olid kuuse all, needki ema tehtud. Mäletan, et ühel jõulupüha hommikul rääkis isa, et jõuluvana oli teel meie kodu poole, aga libises ja kukkus ning murdis jala, nii et pidi tagasi minema. See kahjutunne on mul praegugi meeles. Istusime perega ja ajasime juttu.
Ema oli meie pere süda, raskustele vaatamata oli tal alati aega meie jaoks ja ma ei mäleta, et ta oleks meie peale karjunud. Tõeline kristlane, kuigi ka sellel teemal me ei rääkinud.
Kirikus käisime jaanipäeval, kui olid suured leerid ning alati pärast leeripüha laulatused ja laste ristimised. Lapsel tekkis ettekujutus, et kui suureks saad, lähed leeri ja seal antakse mees, kellega laulatad.
Leeri tahtsime minna, aga meest ei tahtnud. Kui jutu sees välja tuli, mida laps mõtleb, naeris ema tükk aega ja siis seletas ära, mis tegelikult toimub.
Kõik lapsed loomulikult ristiti. Muud ei mäleta kui seda, et ristimises saame Jumala lasteks. Naabrilapsed olid siis ristimata ja mäletan, et kui vahel riidu läksime, ütlesime, et meie oleme Jumala lapsed, aga sina oled pagan. See oli suur trump.
Kuna kirik on alati olnud külm, siis jõuluõhtul lapsi jumalakotta ei viidud. Kirikus hakkasime ise käima kooliajal. Ega me suurt midagi aru saanud, aga laul ja orelimäng võlusid. Ja teadmine, et ohtlike olukordade puhul tuleb panna käed kokku ja lüüa ette rist. See toimis,» meenutab Lea.
Jõulud toovad sagina maailma
«Ma ei mäleta, et jõulueelset saginat oleks olnud. Pärast jõule läks maailmas saginaks. Olen püüdnud nüüdki liialt mitte sagistada, teha rahulikult igapäevast tööd, võimalikult palju olla perega. Poodides ei käinud me lapsepõlves ega käi nüüdki muidu, kui hädapärast vaja.
Olen ka mõelnud, kuidas neid inimesi, kes jõuluõhtul kirikusse tulevad, tihedamini sinna saada. Aga ma muutsin oma mõtteviisi. Maal tulevad inimesed, kelle juured on selle kohaga seotud. Tõesti – nagu palverännak oma Petlemma. Süütavad haudadel küünlad, tulevad kirikusse, kuulavad jõuluevangeeliumi, laulavad armsaid jõululaule.
Kirik ja surnuaed ümber kiriku, küünlatuledes särav – müstiline kogemus. Kui paljud neist on kusagil koguduste liikmed ja kui sageli kirikus käivad, ma ei tea. Tänan Jumalat, et rahvas tuleb. Meie kogudusel on liikmeid saja piires, mõnel aastal üle, mõnel aastal jääb alla.»
Igapühapäevane kogudus on 10–15 inimest. Need, kes kohapeal elavad. Kogudused noorenevad, kuid tööpuudus maal ajab tööle välismaale. «See ongi minu meelest kõige põletavam probleem meie rahvale ja kirikule. Kannatab pereelu, kannatavad lapsed,» räägib vaimulik.
Kuidas sai minust kristlane ja koguduse õpetaja
«Ma usun, et aeg oli küps muutusteks. Ei ole ma jõudnud komistades ega tormates. Ütleme nii, et otsisin tõde. Ja oli inimesi mu ümber, kes juhatasid Piiblit lugema. Alustasin pühapäevakooli tööga. Olin algaja ja rumal. Tahtsin teada saada ja ennast täiendada. Nii viis tee usuteaduse instituuti Seppo Alaja korraldatud üldise teoloogia kursusele, mis kestis kaks aastat.
Aastad läksid väga kiiresti ja olin vaid «maigu suhu saanud». Jätkasin viieaastasel kursusel. Ei ma arvanud siis, et kunagi koguduse õpetajaks saan. Aga aja möödudes ja Koeru hooldekodus diakooniatöötajana töötades sain aru, kui väga inimesed vajavad Jumala sõna, armukuulutust pihil. Me palvetasime ja jätsime kõik Jumala hooleks.
Sel ajal hakkasin mõtlema õpetajaameti peale. Edasi kutsuti Anna kogudusse. Algul praktikandina, siis diakonina ja õpingute lõppedes koguduse õpetajana.
Olen õnnelik inimene. Ei ole inimesele suuremat antud siin maa peal kui teenida kaasinimesi, eriti kirikus ja õpetajana. Olen naine ja sellega rahul.
Teen tööd jõudumööda ja nii, kuidas mõistust on jätkunud. Maal on inimesi vähem, sellest tuleneb erinevus linna- ja maakoguduste vahel. Kõige enam tunnen puudust töötegijatest ja seda tänulikum olen neile, kes panustavad kogudusetööle.»
Täiskohaga vanaema ootab väljakutseid
Lea räägib, et suurt abi ja toetust oma töös saab ta tütrelt, Siret Heinaste on koorijuhiks ja organistiks (lisaks Järva-Peetri kogudusele ka Annas, segakoor on kahe koguduse peale). Ja seda lisaks põhitööle Türi muusikakoolis. «Aga noh, ma vaatasin, et kui mina teda endale appi ei rakenda, siis rakendab ta ennast ise mujale, nii saigi koos tööle hakatud,» muheleb vaimulik.
«Aga muidu, ega mul suurteks hobideks aega jäägi – lapselapsed võtavad oma osa, olen ikka täiskohaga vanaema. Nad on küll eri vanuses, kuuest kuust kuni 20 aastani, aga tähtsad minu jaoks ühtviisi.»
Lea Heinaste loodab, et peagi saab tema töö jätkajaks koguduse juures diakon Jaanus Tammiste.
«Pensionipõlve ma ausalt öeldes ei kujutagi hästi ette. Aga mõnus ootusärevus on küll sees. Teen, mida tahan, ja tahan ma palju. Eks siis näis. Kõik on Jumala käes. Olen sellele küsimusele vastanud ikka nii: olen avatud uutele väljakutsetele.»
Mari Paenurm

Lea Heinaste
Sündinud 16. novembril 1945
Lõpetanud TPedI koolieelse kasvatuse alal ja EELK UI ning pastoraalseminari
Töötanud lasteasutustes alates sõimerühma kasvatajast, lasteaia juhatajast kuni haridusosakonna lasteaedade inspektorini
Ordineeritud diakoniks 3. novembril 1996, õpetajaks 14. septembril 1999
Abielus, kolme lapse ema ja seitsme lapselapse vanaema