Jõulusõnumiks lootuse täitumise lubadus

„Vaata, ma teen kõik uueks“ – see Ilmutusraamatu kuulutus kõlab  jõuluajal eriliselt, kõlab lootuse täitumise lubadusena.

Jõuluaeg on rõõmurohkemaid aegu eelkõige lastele ja lastelt on meil õppida. Nende päkapiku- ja jõuluvanaootus, kingituste unistused, see siiras ootusärevus ning rõõmsas tuhinas laulude, tantsude ja luuletuste õppimine, soov ja lubadus olla hea laps – kõik see, mille täiskasvanuna kipume unustama või ei jaksa.

Jõuluaeg on aeg, kus pühadesagin ja ostuküllus, tööde-tegemiste rohkus, rähklemine ja väsimus põimuvad rahu, vaikuse ja pühaduse igatsusega. Jah, ühelt poolt on meis pühaduse vajadus ja teisalt on aasta lõpuks meil kogunenud liig palju töid ja tegemisi, kohustusi, tegematajätmisi ja kurnatust nende pärast. Tekib tunne, et võiks see sagimisi täis pühadeaeg juba kord  läbi saada ja oleks juba uus aasta, lahti uus kalender, täitmata puhtad kalendrilahtrid. Et oleks juba uus algus.

Nüüd ja just nüüd on aeg kiirustamine maha võtta ja siseneda Jumala aega. Lootuse ja rahu, armastuse ja headuse aega. Võtta vastu kingitusena see teine aeg, kairose – Jumala aeg. Nüüd just vajame peatumist, palvet ja järelemõtlemist, vaikust: mis tegelikult on selle meie kiiruse ja kiirustamise taga, miks, kuhu ja kelle poole me tormame. Mida me tegelikult hinges vajame ja mida saame anda oma ligimestele?

Olen hingehoidjana haiglas näinud, kuidas pühad muudavad ravil olevad inimesed eriliselt tundlikuks ja kurvaks. Haigetele inimestele, kes eemal oma kodust ja lähedastest, püütakse teha  üksildane jõuluaeg ja aastavahetus pühalikuks ja soojaks. Osakondades on kuused ehitud ja laual piparkoogid, ja see on lohutav ja toetav. Jõuluaeg võiks olla meile meeldetuletus, et meie kõrval on inimesi, kes on üksildased, leinas, katkistes peredes, haiglates ja hooldekodudes.

Kes tunnevad end kõrvale jäetuna, unustatuna. Pühade särav valgus võib tuua sügavat hingevalu ja kurbust, tõsta pinnale suhted ja valud, mida muul ajal suudetakse unustada. Me saame minna sinna, kus meid vajatakse – olgu see lähedane pereliige, sõber, töökaaslane, koguduseliige, naaber või hooldekodu- või haiglakülastus. Hingehoid ei ole suur ja keeruline tegu.

See on olemas olemine teiste inimese jaoks. See algab väga lihtsatest asjadest – heast sõnast, sõbralikust tervitusest, naeratusest, tunnustusest, kõrval olemisest. Rõõmu jagamisest ja vajadusel ka kurbuse kandmisest. Lohutusest ja heast sõnast, kallistusest ja käe hoidmisest.

Aasta lõpus vaatame möödunud aastale tagasi ja uuele ette. Paneme tänumeeles pihud kokku ja tunnistame – oleme pingutanud, oleme andnud endast parima, oleme teinud, mis suutnud, oleme eksinud, kukkunud ja jälle tõusnud. Ja selle, mis jäi puudu, usaldame Jumala kätte. Vajadusel palume abi. Kui näeme, et saame aidata, siis aitame. Anname andeks ja palume andeks.

Ja ikkagi, aasta lõpp ei pea olema aruanne sellest, kui hästi või halvasti me hakkama saime. Mis me kõik ära tegime või tegemata jätsime. Aasta lõpp võib olla enda usaldamine Jumala kätesse. Usaldus, et meil on lubatud eksida ja uuesti alata. Me võime lasta lahti sellest, mis meid edasi ei vii, ja võtta kaasa selle, mis aitab kasvada.

Üksteisele silma vaadates, üksteist kuulates ja hoides taipame,  et iga hing vajab armastust, halastust, andestust, rahu ja rõõmu, vajab uut algust. See algus sünnib pimedas öös Petlemma laudas. Jeesuslapsukese valgus teeb meid uueks, annab meile jõudu uskuda, loota ja armastada. Ning seda jagada. Olla Kristuse valguse kandjaks. See ongi jõululootus ja uue alguse ootus.

Las kõlada jõuluajal Kristuse tõotus meie hinges ja südames: Vaata, ma teen kõik uueks.

Katri Aaslav-Tepandi

ravi- ja hooldeasutuste peakaplan