Halastagem üksteisele, kandkem üksteise koormaid

Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa en­nast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõis­tad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! Ent me teame, et Jumal mõistab tõtt mööda kohut nende üle, kes nii­suguseid asju teevad. Sina aga, oh inimene, kes sa kohut mõistad nende üle, kes niisuguseid asju teevad, ja teed ise sedasama – kas sa arvad, et pääsed Jumala kohtuotsusest? Või suhtud sa üleolevalt te­ma helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Ju­mala heldus tahab sind juhtida meelt parandama? Sa talletad endale viha oma kanguse ja pöördumata südamega Jumala viha ja õiglase kohtumõistmise ilmumise päevaks, kes tasub igaühele tema tegude järgi: igavest elu küll neile, kes püsiva heategemise kaudu taotlevad kirkust ja au ja kadumatust, ent viha ja raevu neile, kes on isemeel­sed ja tõele sõnakuulmatud, aga kuulekad ülekohtule. Ahistus ja kit­sikus tuleb igale inimhingele, kes teeb kurja, juudile esmalt ja siis kreeklasele, aga kirkus, au ja rahu igaühele, kes  teeb head, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala juures pole erapoolikust.

Pauluse kiri roomlastele 2:1–11

Tegelikult võiks siinkohal paluda hetkeks vaikust, või paluda vaikust lausa kaheks hetkeks. Kuigi tänapäeval kipub hetkki olema eriliselt mahukas ja kulukas ja koormav. Pidevalt on nii kiire, et pole aega järele mõelda, enda ümber vaadata, märgata inimest enda kõrval. Aeg on suurim defitsiit.

Loe neid Pauluse sõnu uuesti. Kas tunned kedagi, kes kipub liiga kiiresti inimeste kohta hinnanguid andma? Kas ta on mõni sinu kolleegidest, pereliikmetest või vaatab ta sulle vastu hommikuti peeglist?

Rooma kirja juures hämmastab mind ikka ja jälle, kui hästi Paulus teadis siis, kui väga me sarnaneme tema kaasaegsetega nüüd. Pauluse kirjad, mis on küll adresseeritud kindlatele inimrühmadele laialt üle maa, on ometigi nii täpselt kirjeldamas ka inimesi meie lähiümbrusest.

Kipume olema kohtumõistjad üksteise üle. Ära kuulamiseks, mõistmiseks ei ole aega. Lihtsam on loobuda ebamugavast inimesest kui aru saada, mis on tema tegevuse motiivideks.

Hiljuti kooriga kirikukontserti andes esitasime Pärt Uusbergi laulu Doris Kareva sõnadele „Mis on inimene?“. Kooriproovis oli arutluse all, et kas ei ole tegemist kirjaveaga küsimuses – inimene on ju „kes“, aga siin on „mis“. Leidsin Laulude raamatust kaheksandast Taaveti laulust just selle küsimuse: „siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?“ (Ps 8:5).

Taavet selgitab ja näitab, kui lihtne on Jumala tõde. Jumal on kõige Looja ja oma lapsed on pannud kõike seda hoidma ja valitsema. Mis on inimene? – Kallim ja väärtuslikum kõigest ja kõigist. Iga inimhing läheb Jumalale korda, ühtki ei taha Ta kaotada. Me oleme kutsutud kandma vastutust. Iga tegu jätab jälje, igal sõnal on kaal. Ka igal tegemata jäänud heateol on mõju.

Jumal on meid loonud oma näo järgi, puhunud meie sisse oma hingeõhu, pannud meid valitsema kõige oma kätetöö üle. Ja nii me valitseme või siis kasutame ära. Valitseda tähendab arendada, hoida, säästa, mitte ainult loodust, vaid ka teist inimest. Hoida ja tõsta, mitte tühistada ega alla suruda.

Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama, silmi ja südant avama. Jumal on armastus ja selle armastusega on Ta meid hoidnud ja omaks pidanud. Kui me seda armastust ei jaga, oleme kehvad valitsejad, kes ainult koguvad, kuid ei rohkenda.

Halastage üksteisele. „Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?“ (Matteuse evangeelium 7:3). Paulus ütleb: „Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa en­nast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõis­tad sa süüdi iseenese!“ (Pauluse kiri roomlastele 2:1).

Jeesus ütles: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena ki­viga!“ (Johannese evangeelium 8:7b). Patune naine seisis kõigi ees oma patukoorma all maadligi vajudes. Ta teadis, et on teinud pattu ja seepärast pidi saama karistada. Aga kelle poolt karistada, kas teiste patuste poolt? Ei, Jumal on see, kelle karistust naine ootas ja kelle halastuse osaliseks ta sai. Jeesus oli sünagoogis, et kuulutada Jumala halastust kõigile patustele.

Kõigil neile, kes tunnevad enda süü ja patu ära, püüavad iseennast patukahetsuse ja meeleparanduse teele tagasi saada, on Jumal armuline ja halastav. Need, kelle hinged on kui ruditud pilliroog, on Jumalale eriti kallid, sest nemad on alandlikud ja avatud Jumala lohutusele ja kohalolule oma elus.

Taavet ütles Naatanile: „Mina olen pattu teinud Issanda vas­tu.” Ja Naatan ütles Taavetile: „Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.” (Teine Saamueli raamat 12:13).

Halastagem üksteisele, kandkem üksteise koormaid, olgem helded armastusest, sest see tuleb Jumalalt ja ei saa kunagi otsa. Tundkem rõõmu üksteise kordaminekutest. Ärge noomige, vaid kuulake ära, mis teisel öelda on, see võib olla midagi uut, silmi avavat.

Mis on inimene? – Jumala kõige kallim aare!

Küllike Valk

Ridala ja Martna koguduse õpetaja