Jumal sisustab meid oma soovi kohaselt

Jh 14:23–27
Ja läinud Ta ongi… Kauaaegne kaaslane, kellega sai rõõme ja muresid jagatud, ühiselt töötatud ja lõbutsetud, pidi ära kolima. Maha jääb tühi tuba, tühi tunne. Nõutus. Mis saab edasi? Seda juhtub ju elus ikka ja jälle.
Kui Jeesus jüngritega hüvasti jätab ja oma äraminekust kuulutab, valdab jüngreid samalaadne tunne. Aastatepikkusele koosolemisele ennustatakse järsku lõppu. Jüngrid tahaksid kindlasti, et Jeesus nende keskele jääks. Tema aga viitab suurtele muudatustele.
Nii kaua, kui Jeesus oma jüngritega mööda maad rändas, oli selge, et Jumal on Jeesuses, oma Pojas, inimeseks saanud ja oma järgijate keskel. Aga hiljem? Kui Jeesuse maine teekond lõppes ja Ta Isa juurde tagasi pöördus? Kus on Jumal pärast seda?
Ka selleks oli Jeesusel juba vastus valmis: «Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.» Inimese armastus Jumala vastu sillutab teed Jumalale. Minust saab Jumala eluase. Mõte sellele võib esmapilgul võõra ja uskumatuna tunduda, kuid samas on see midagi väga vapustavat ja meeliülendavat.
Tihtipeale teeme ennast kas liiga suureks või liiga väikseks, laskmaks Jumalat enda ligi. On ju kaks äärmust: «Mis mina, lihtne inimene, nüüd Jumalast tean…» ja «Ma saan ise ka oma eluga hakkama, ainult nõrgad vajavad Jumalat.»
Jeesus näitab keskteed. Jumal ootab, et tunneksime Tema vastu huvi, et pühendaksime ennast Talle. Ja see on ainus vajalik tingimus, et Ta meie juurde tuleks.
Kui aga tänases maailmas ringi vaadata, tundub, et Jumal ei ole meie keskel oma kodu leidnud, et Jumala Vaim on kodutuks jäänud. Ühelt poolt eriti vagade, rahulolematute kristlaste igatsus vahetult kogeda Jumala Vaimu lähedust, ettekujutus, kuidas see täpselt peaks toimuma. Teiselt poolt aga veel rohkem levinud huvipuudus Jumala suhtes, agnostitsism, arusaam, et inimesest piisab, Jumalal pole tänapäeva progressiivses tehnikamaailmas kohta.
Tundub, et oleme ka oma luterliku rahvakirikuga justkui kahe kivi vahel. Ühtede jaoks pole me piisavalt vagad, meil pole Jumala Vaimu. Teised aga peavad meid just nimelt selle Jumala Vaimu pärast mahajäänuteks ja lihtsameelseteks.
See, millest Jeesus räägib, on geniaalselt lihtne. Kui inimesel on igatsus Jumala järele, tuleb Jumal oma Vaimuga tema sisse elama. Seda võib piltlikult ette kujutada: kui Jumal asub meisse elama, korraldab Ta meid oma käe järgi ümber.
Mulle meenub siinkohal, kuidas mu uus korter mind inspireeris seda ilusti ja fantaasiaküllaselt sisustama. Iga kodu peegeldab ju selle elanike iseloomu ja maailmavaadet, suhtumist oma ümbrusesse, elanike võimeid ja oskusi.
Niisiis, Jumal asub meisse elama. Ja mida Ta teeb? Ta sisustab meid oma soovi kohaselt, teeb ümberkorraldusi. See võib olla päris võõristav ettekujutus. Mida Ta meiega teeb? Mis meiega juhtuda võib? Kas Teda võib usaldada?
Aga Jeesuse kaudu tunneme Jumalat, tunneme Tema suhtumist oma Loodusse. Ja nii, nagu Jeesus haigeid tervendas ja nõrkadele jõudu andis, jätkab ka Jumala Vaim oma tegevust.
Samamoodi, jõuliselt ja loominguliselt võib Jumal meiega tööd teha.
Esimese ja kõige suurema kingitusena toob Ta kaasa oma rahu, mis aitab meil seda maailma ja ajalikke muresid mööduvatena näha. Peale selle on võimalik, et Jumala Vaim, kes meis elab, inspireerib meid Tema sõna järele elama. Aitama ja andma seal, kust me enne jooksujalul mööda tormasime. Kuulama ja lohutama neid, keda me varem ei märganudki.
Ja Jumala Vaimu suureks tööks tuleb lugeda seda, et ta Temasse uskujad kokku viib ja ühiseks pereks liidab. Kogudus ja kirik on küll sageli kriitika objektiks. Tihtipeale võib meelepahaga mõelda, et «ma võin ju üksi ka Jumalasse uskuda». Aga Jumal teab, et vajame tuge, vajame vestluspartnerit ja vahel ka vaidluspartnerit. Ja seepärast viib Ta meid kokku.
Niisiis, Jeesus on läinud. Kuid see uus viis, kuidas Ta meid kohtleb, on veel palju siduvam. See tähendab ju alates nelipühast, et ükski inimene, kes ennast Talle avab, ei ole enam kunagi üksi ega omapäi. Aamen.
Merike Schümers-Paas, E.E.L.K. Saksamaa praostkonna praosti kt