Jumala muutev vägi

Tartus Tampere majas on endise eluheidiku ja punkari, praeguse kristlase Kaido Rätsepa naivistlik näitus „Elu ja ülirohkesti“.

Kaido Rätsepa kuuenda näituse esitlusele oli kogunenud tosin huvilist. Näitusesaali sisenejaid tervitasid värviküllased, kohati humoristlikud, ka järele mõtlema kutsuvad pildid. Elamus mõjus värvivaeses hämarduvas jaanuariõhtus kui rütmirikas eksootiline kontsert, mil unustad päikese puuduse ja märkad enda sees rohkem rõõmu, kui aimata oleks osanud. Naivistlik kunst äratab ka lapsemeelsuse. Samas teeb veidi ettevaatlikuks: lihtsuses peitub võlu, ent liiga lihtne ja ühetasandiline kunst pole tihti see, mis kõnetab.
Näituse avamisel selgus, et autodidaktist kunstniku Kaido Rätsepa looming ületab ilmselgelt ühetasandilisuse ja on tihedalt seotud tema elulooga, täpsemalt tema kristlaseks saamisega. „Joonistamine saatis mind terve lapsepõlve. Kunstiringides pole käinud, ent kiituskirju oma tööde eest sain juba algkoolis,“ jutustas Kaido Rätsep, lisades, et esimese tema teose „ostis“ talt lasteaia rühmakaaslane tinasõduri eest.
Usuvõõras peres kasvades sai Kaido esimese kokkupuute kristlusega, kui Pärnus elades isaga õigeusu kirikusse sisse astus. „Imelik ja hirmutav, salapärane ja natuke õudne tundus kirik,“ kirjeldas Kaido oma kogemust. Teismeliseeas ei leidnud ta oma elule mõtet ja hakkas mässama. Temast sai punkar ja anarhistide bändi solist.
Punkarielu juurde kuulusid ka alkohol ja narkootikumid. „Pungieluga käis kaasas alkohol, tarbisin marihuaanat. Olin iga päev psühhedeelsete ainete mõju all 7–8 tundi. Elu läks kontrolli alt välja, varastasin ka kodust,“ jutustas kunstnik avameelselt, lisades: „See oli pikk ja depressiivne periood. Pärast ema surma jäin kodutuks, tuigerdasin tänavatel, jõin odekolonni, olin täisid täis. Ka vaestemajad ei võtnud mind joobes vastu.“
Pööre Kaido elus toimus ühel külmal jaanuariööl, kui ta oli 29aastane. Ta otsis sooja keldritest, trepikodadest, sel ööl linnasauna katlamaja seinas olevast pööningukubrikust. „Oli külm, lumetuisk ja ahastus. Silme eest jooksis läbi kogu mu elu, eriti kurjad teod. Nägin, kuidas ema pensioni varastasin, kuidas esimest Eesti presidenti kontserdil sõimasin, kuidas varastasin korterist televiisori …
Siis tuli ilmutus seal augus ja sain aru, et mu patud on kirjutatud korstnasse … Olin tänaval näinud, kuidas kodutud surid kui küpsed ladvaõunad. Palusin, et ei taha surra, tahan elada. Jumal aitas mind. Kahe päeva pärast sain palvevastuse. Piiblis on kirjas, et kes hüüab appi Issanda Jee­suse Kristuse nime, see päästetakse! See pole abstraktne sõnum,“ tunnistas Kaido.
Kaido leidis oma vaimuliku kodu baptistide seas ja kristlikud vennad Hea Sõnumi Vennaskonnast, mis koondas sõltlasi, kes Jumala abiga olid otsustanud oma pahedest loobuda. Vennaskond tegutses Pärnu koguduse Sool ja Valgus pastori Alari Allika toel 2008–2014 Pärnumaal Lõpes.
„Elasin Lõpel kuus aastat. Sain vabaks sõltuvustest, hakkasin tööle ja juhtisin rehabilitatsioonikeskust. Olin vanem vend, kes võttis teisi vastu. Seal päevikut pidades sündisid ka pildid,“ meenutab ta. Praegu jagab Kaido misjonärina head sõnumit Valgas ja tunnistab usku ka läbi oma loomingu.
Kaido maalidel on keskseks tegelaseks kuningas lõvi, kes on Jumala kehastus. Maalide naivism toetub kirjakohale prohvet Jesaja raamatust (Js 11:1–10), kus kirjeldatakse, kuidas hunt elab tallekesega üheskoos, panter lesib kitsekese kõrval ning lõvi sööb õlgi. Naivistid olid kunstniku hinnangul ka paradiisi asukad.
„Paradiisis on kõik koos naiivselt, kruvid veel ei logisenud, veel ei olnud surma maailmas … (Naerab – K. L.) Edasi tuleb lahjem ajastu, armastus jahenes, toimus pattulangemine. Ent sellest ajast kui kõik surevad surma Aadamas, saavad nad elada elu Jeesuses,“ avab kunstnik oma elukogemust ja loomingut.
Näitus on Tampere majas avatud 4. veebruarini.
Kätlin Liimets