Jumala rahvas elab teel olles

Ilmselt on iga kirikulise jaoks uute piiskopkondade loomise kohta oma arvamus ja seisukoht. Iga uue tööle hakkamiseks on vaja aega ning pingutust. Seda aega on vaja anda. Nii on ka piiskopkondade tööle hakkamine võtnud oma aja. Kuid kui 23. septembril Viljandi Jaani kirikusse kogunesid Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodi liikmed, siis võisin endale öelda, et nüüd on mu silmad seda piiskopkonda näinud.

Muidugi on tore näha häid kolleege, ametivendi ja -õdesid, vanu tuttavaid koguduse töötegijaid erinevatest kogudustest. Kuid ilmselt üheks olulisemaks teemaks oli ühtsele liturgiale ülemineku ettevalmistus ning selles peetud teenistus.

Teema on ju iseenesest keeruline. Kas kõik tulevad kaasa? Mis koguduses võetakse liturgia koheselt uuena kasutusele ja kus võetakse see osaliselt? Mida teha siis, kui kogudus ei ole nõus uue korra järgi teenistusi pidama? Kas kirik püsib selles muutuses ühtsena? Siin on ilmselt palju seda, mida veel tuleb otsustada ja millega edasi töötada.

Kindlasti on neid vaimulikke, kelle jaoks ei ole liturgia muutus väga suure tähendusega. Kirikud on rahvast tühjad, ütlevad nad. Talvel on kirikud kütmata, paljud kogudused on ilma vaimulikuta. Kui suur saab olema muutuse mõju sellises olukorras?

Kas uuenenud liturgia toob kadunud inimesed kirikusse tagasi või peletab eemale ka need, kes senise korraga ennast hästi on tundnud? Siin on palju vaimulike endi teha, kuidas muutusi kogudusele tutvustada, millise meelsuse ja tooniga.

Aga ilma ettevalmistamiseta ei saa. Usun, et Lõuna-Eesti piiskopkonna sinodi koosviibimine ja üheskoos uue liturgiaga teenistusel teenimine oli üks samm selle suunas, et meil oleks vähem segadust jumalateenistustega, vähem isetegevust, aga palju rohkem ühtsust.

Ettevalmistuseta ei saa ka kaplanid. Politsei- ja piirivalveameti kaplanaat korraldas 11. septembril Haapsalus järjekordse õppuse, et läbi proovida meie kolleegidega koostööd masshukkumise juhtumi puhul. Sellel korral püüdsime veelgi praktilisemalt tegutseda kui eelnevatel kordadel ning ootus oli, et vaimulikud, kes on saanud surmateate edastamise koolituse, ka tegelikult saavad läbi mängida ja proovida päriselt kohale tulemise, raske teate edastamise ning rasked vestlused.

On siiralt hea meel tõdeda, et meie vaimulikud on valmis tulema raskel ajal kaplanitele ja politseile reaalselt appi. Iga positiivne vastus tegi südame soojaks. Õppusega on kord nii, et selle kasu on raske alahinnata. Teadmine, et meil on tegelikult valmidus panustada, et me saame üksteise peale loota, on vaid üks osa saadud teadmistest.

Saan täiesti aru, et me kõik oleme pisut väsinud pidevast ettevalmistusest ja sellega kaasnevast pingest. Aga ilmselt on see paratamatu. Hea ettevalmistus annab kindluse ja selles ei ole midagi halba. Eks valmistume ju pidevalt millekski. Varume pereautole talverehve, kodudesse kütet. See on loomulik, et me ei jäta ennast olukorda, kus õige aeg ettevalmistuseks on mööda läinud.

Eks ka ju kiriklikus elus on ettevalmistused sügava tähendusega. Ka Jeesus ise rääkis valmisolekust – olgu see võrdumites neitsitest, kes ootavad peigmeest, või manitsustes palvetada ja valvata, et me ei jääks uinuma. Ettevalmistus ei ole ainult tehniline ega korralduslik tegevus, vaid see on suures osas vaimne hoiak. Ja see tähendab, et me ei tee asju kiirustades viimasel hetkel, vaid võtame aega, et oma südant, kogudust ja kogu kirikut valmis seada.

Kui kogudus on ette valmistatud, siis on kergem ka uusi samme vastu võtta. Kui vaimulik on valmis, siis suudab ta oma kogudust juhtida ka keerulistes oludes. Kui koostööd on harjutatud ning parandatud, siis kasvab ka kindlus, et astutavad sammud ei jää pelgalt väliseks, vaid juurduvad sügavamalt. Just nii saab uus liturgia ja kaplanite õppus meile meeldetuletuseks, et Jumala rahvas elab alati teel olles – valmistudes, õppides ja üheskoos küpsemaks saades.

Me elame ajas, kus palju muutub kiiresti. Selles muutuste keerises vajame ennekõike rahu ja kindlust. Ettevalmistus aitab seda leida. Kui oleme valmis, siis ei karda me ka tulevikku. Me ei tea, mida toob järgmine aasta, milliseid väljakutseid tuleb nii kiriku- kui ühiskonnaelus, kuid valmistudes koos ja palves, teame, et Issand ise juhib meie samme.

Valdo Lust

politsei- ja piirivalveameti peakaplan