Kannatus pole viimane sõna
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 20. aprill 2022 Nr 17 /
Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!
Kevad on sel aastal hiline. Siiski rõõmustavad silmi ja hinge sinililled, esimesed sirelite puhkenud pungad, rändlindude parved ja üle kallaste tõusnud jõed. Vähemasti võib seda märgata Lõuna-Eestis. Kogu selles veidi kargust õhkavas ilmaolus sai üle kahe aasta kristlaskond Eestis ja paljudes teistes riikides ilma piiranguteta kannatusnädala sündmusi tähistada. Toimusid jumalateenistused ja kontserdid, sai suure reede ristikäikudel osaleda, kirikupingis kaaskristlase kõrval maskita, mitte hajutatult istuda ja ülestõusmispühade rõõmu jagada, kätt suruda, ehk isegi kallistada ja ühist lauaosadust jagada. Kui koroonakriis viis meid üksteisest eemale, siis nüüd oleme jõudnud aega, mil lahusolu taas ületada.
Samal ajal ei unusta me, et Ukraina sõda kestab ja on juba 50+ päevadeni jõudnud. Jälgid ja ei usu, ikka veel ei harju, ei tohigi harjuda ebainimlikkuse ja kurjuse manifestatsiooniga. Ühe käega aitame sõjapõgenikke, toetame Ukrainat ja teisega hoiame omi abivajajaid. Ja kõigele vaatamata või seda enam peame ka pühi, seda tegid kes kirikus, kes varjendeis ka Ukraina luterlased (õigeusklikel seisab seesama eeloleval pühapäeval ees). Vähemasti tunnistasid sellest Kiievis elavate luterlaste, kellega sõjapäevil olen suhelnud, sotsiaalmeedia fotod.
See pole pidu katku ajal, mis kulgeb pommitatud linnades, lõhutud eludes ja alandatud inimväärikuses. See on Jumala jätkuv sõnum inimkonnale, et lahutatus Jumalast, inimese patune ja kurjusele allavanduv loomus on ületatav. Ja sõnum kostub ka üle haudade ja suurtükipommide plahvatuste. Ka nendeni, kes võiksid midagi enamat sõja lõppemiseks ära teha, ent pole seda teinud. See on rõõm, mida tumestab küll kurjuse ajutine võit, aga kannab lootus ja kindel usk, et kannatusel pole viimane sõna, sest me teame ja oleme kogenud, et meie Lunastaja elab, et surm on maha tallatud, et see, kes ütleb: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18), on meiega.
Kätlin Liimets
