Kaplan Endel Apsalon – missiooniga Afganistanis

Sel reedel oma viiekümnenda sünnipäevani jõudev kaplan Endel Apsalon on oma teisel missioonil Afganistanis. Ta toetab meie sõdureid, jäädvustab fotosilma kaudu ümbritsevaid olusid ja igatseb koduste järele. Ta on õppinud olema Kristuse sõdur väljaspool kirikumüüre.
Eesti Kirik tegi Endel Apsaloniga intervjuu kirja teel ning soovib omalt poolt rahu, rõõmu, jätkuvat teenimisvalmidust ning rahulikku kojujõudmist.
Sa ei ole teenimas just lihtsas paigas. Kuidas Sa enda jaoks lahti mõtestad, mis on Sinu praeguses vaimulikutöös kaplanina kõige olulisem? Millist tuge või teadmisi Sinu sealsed kaasteelised Sinult ootavad?
Mis või kus on lihtne paik? Kas sellist kohta ongi olemas, vähemalt vaimuliku töös? Ega asjata pole öeldud, et oleme Kristuse sõdurid. Sõdur peab aga alati olema seal, kuhu teda saadetakse, me ei saa valida, kas oleme rindel või tagalas. Samas mõlemad ülesanded on märkimisväärse tähtsusega. Siin on omane usaldada ülemate käskusid, see kehtib ka Kristuse sõdurite kohta. Sõdurina ei kahelda otsuse õigsuses, aga siin tuleb ka ise mõelda ja langetada lõplik otsus, kuidas olla või käituda erinevates situatsioonides.
Ega vist vaimuliku või kaplanina olegi midagi olulisemat, kirikud ju teevad oma tööd, igal jumalateenistusel helistatakse kirikukellasid, peetakse uhketes rüüdes jumalateenistusi, kõigil on võimalus uksest sisse astuda ja sellest osa saada, lasta ennast ristida ja leeritada, laulatada või pühitseda. Aga kas see kehtib nendele, kelle kohta käib reklaamlause «Vennaskond kogu eluks»? Sadu noori mehi, kes on üles kasvanud erinevates traditsioonides ja kellele kirik võib olla vaid torniga maja.
Loodus aga ei armasta tühja kohta. Kui siin poleks «nähtavat kirikut», siis oleks siin midagi muud. Pigem oluline minu jaoks on see, et Kristus on ka seal tööd tegemas, kus teda paljud ehk näha ei tahaks. Ometigi palju on neid, kes ootavad Kristuse sõna puudutust. See on rindejoon, kust tegelikult võid naasta «kas kilbiga või kilbil».
Sellele, mida kaasteelised minult ootavad, peaksid nad ilmselt ise vastama. Samas soovid, millega mina olen kaasteelistega koos käies kokku puutunud, on väga erinevad. Erinevad väeositi, kus olen teeninud, ja sootuks teistsugused missioonisõduritel. Ühed on need, kes peavad läbima kohustuslikku ajateenistust, teised jälle mehed, kes teadlikult täidavad ülesandeid, mis Eesti riik on neile andnud.
Siin olen ma neile padre, kohalikele võitlejatele ja tõlkidele aga mulla. Ma ei pea sekkuma lahinguülesannetesse, kuid pean toetama võitlejaid. Palju kordi on väljendatud mõtet, et kui sina, padre, tuled meiega põllule kaasa, siis läheb meil hästi. Ja kui seda vähest, usku endasse, saan ma võitlejates kasvatada, siis lähen rõõmuga nendega kaasa.
Me kasutame tihti väljendit «sõduriõnn», aga mis see on? Minule palju konkreetsem ja mõistetavam on mõiste «Jumala õnnistus». Ja seda olen ma siin näinud palju kordi, et Jumal võib olla armuline. Kodumaal, enne siia tulekut, rääkisin erinevate kirikute piiskoppidega, et palvetage meie eest. Mitte ainult üks kord aastas, vaid igal pühapäeval. See peab olema pühapäevastes kirikupalvetes, aga mitte sõltuma ühe või teise õpetaja vabast tahtest.
Kodumaal peavad ka lähedased kuulma, et kirik pole unustanud, kes siin oma rasket ja vastutusrikast tööd teevad. Minult oodatakse sedagi, kui kunagi koju läheme, et oleksin siis see, kes nende peresuhte kiriklikult laulatab. Ja jälle jõudsin algusesse – «Vennaskond kogu eluks».
Oled Elmar Salumaa õpilane, tema värvikas isiksus ja teadmised on niisugused, mis toidavad lisaks evangeeliumi rõõmule ka rasketel aegadel. Mida oled sellest tema sõnumist ja eluvaatest oluliseks pidanud?
Jah, ma pean ka ennast Elmar Salumaa õpilaseks, vähimaks suurte õpilaste seas. Samas on ilmselt minu aeg tema juures olnud kõige pikem. Olen näinud tema värvikat elu loomeaja tipus ja erinevaid õpilasi. Olen nendega vennastunud ja kokku kasvanud. Ilmselt tõene on ka see, et Salumaa isiksus on mind liitnud pikkadeks aastateks kirikuga.
Kas kahjuks või rõõmuks, kuid raskeid aegu minu elus pole olnud, olen saanud stabiilselt kasvada ja oma tööd teha nii vaimulikuna kirikus kui väljaspool kirikut. Elmar Salumaa isikus olen saanud tunda, mida tähendab kristlase jaoks mõiste «evangeelselt vaba». Evangeelium, mis ei orjasta, vaid teeb sind vabaks, mis ei nõua, et oleksin siinses elus juba ingel, vaid saaksin olla inimene oma puudustega ja kasvada Kristuses.
Tema kaudu olen õppinud mõistma mitte ainult vabadust, vaid hindama ka kaasteelisi, kuulama, mida räägivad need, kellega koos töötan ja elan.
Sinu teekond kirikus on üsna kurviline. Kuidas Sa üldse Jumala juurde jõudsid ja kiriku teenimistöö valisid? Milliseid kogemusi oled eri paigust saanud?
Kurve on minu kirikuelus olnud, kuid kunagi pole kiirus kurvi minnes olnud nii suur, et see oleks mind tee pealt välja visanud. Olen saanud ikka edasi liikuda omas rütmis. See, mida olen enda jaoks oluliseks pidanud, säilitamaks oma nägu, arvan, et olen seda suutnud. Elus peab olema oma laul, tants ja lugu. Kui need kaks esimest on vaid aimamisi meeles, siis lugu, mida jutustada, on ikka.
Kiriku juurde tulin varakult, nii kuueteistkümneaastaselt nagu paljud, kes hakkasid õpetaja Elmar Salumaa juures käima. Üsna ilmselt ei olnud põhjuseks usk ja kirik, vaid värvikas isiksus, kes tõmbas ligi. Seega olen ma kirikus aegamisi kasvanud ja juured sügavale pinnasesse ajanud. Otsus tuli mõnda aega pärast seda, kui lõpetasin keskkooli ja pidin valima, mida edasi teha. Nii ma siis Elmar Salumaaga rääkisingi ja ta polnud selle vastu, et jätkan õpinguid usuteaduse instituudis.
Juba õpingute ajal paluti mul iseseisvalt mõnda aega teenida Mõisaküla väikest kogudust, kus mõni aasta varem oli maha põlenud vana puukirik. Pidasin teenistusi kogudusemaja suures saalis. Ja enne, kui jõudsin lõpetada usuteaduse instituudi, paluti mul teha vaimuliku eksam ja asuda tööle Läänemaale teenima Karuse, Lihula ja Martna kogudust.
Sain neid Läänemaa kogudusi teenida kümme aastat ja selle aja jooksul taastada ka Hanila koguduse, mis oli aastaid olnud likvideeritud. Hanila koguduse kooskäimisi sai pidada siis Virtsus kohaliku kalatööstuse saalis. Läänemaal oleku ajal hakkas muutuma ka riigikord ja see võimaldas kaasa lüüa kodanike komitee tegevuses.
Lihulast kutsuti mind teenima Räpina ja Mehikoorma kogudust, kui õpetaja Heino Nurk helistas ja küsis, kas oleksin nõus tulema Põlvamaale, Eestimaa teise otsa. Räpinas ja Mehikoormas ma teenisin viis aastat. Töö oli sellel ajal kiriku- ja kogudusekeskne ning paljuks muuks ei jäänudki seal aega. Räpinas elas sel ajal palju värvikaid isikuid, kellega sai aktiivselt suhelda. Ellu sai kutsutud lilleseadevõistlused, mis aastaid kestsid, orelikontserdid, mida aitas korraldada Andres Uibo.
Järgnevad aastad töötasin usuteaduse instituudis, kus olin tolleaegse dekaani Randar Tasmuthi abiline prodekaanina. Need olid head aastad meeldivas seltskonnas, mida mäletan sügavas lugupidamises.
Siit jätkus tee kaplanina Viru ÜJPs, missioon Afganistanis, seejärel Tallinnas sidepataljonis ja taas missioon Afganistanis. Kui varem oli välja kujunenud arusaam, et vaimulikuna koguduses oled tegija, siis riigiametis kaitseväelasena see enam ei maksnud. Siin tuli ennast taas üles ehitada ja kuulatavaks teha.
Millised on Sinu kogemused inimloomusest ajast, mil teenid kodust kaugel ja, kuidas vaatad sealt kodustele asjadele?
Kas kaugus ja töö kodust eemal peaks muutma inimloomust? Kas Soomes ehitusel töötavad mehed ja naised on kuidagi teistsugused? Kas Euroopas või Ameerikas tööd ja ametit otsivad inimesed on muutunud niivõrd, et peaksime häirekella lööma?
Olen lugenud igasuguseid teooriaid, kus väidetakse jumalakeeli ja tuuakse protsente, kui palju vaimselt haigeid on missioonilt tulnute seas. Alles hiljuti üks reservis olev kaitseväelanegi ütles välja, et kaks kolmandikku missioonisõduritest on vaimselt haiged. Ma ei saa aru, kust võetakse sellised arvud, millele toetutakse oma väidetes? Kui küsin, miks nii arvad, siis öeldakse, et nii ju kirjutatakse, enamik ju arvab nii.
Muidugi, paljud näited on küll Ameerika või Suurbritannia kogemuste põhjal, ma ei oska seda kommenteerida, kuid mul on kogemus Eesti missioonisõduritega ja seda kahe rotatsiooni raames, ja ma ei näe siin midagi sellist, mis vastaks sellele arusaamale, mida ajakirjanduses esitatakse. Ei leia, et siin kaugel olles muutuks vaimne tasakaal nii palju, et inimesed muutuvad ühiskonnale koletisteks.
Samas pean aga vajalikuks, et ühiskond, kes on saatnud oma mehed kaugele riiklikke ülesandeid täitma, peab nende eest ka täie vastutustundega hoolitsema. Eriti nende eest, kes on siin saanud jäävaid tervisekahjustusi. Siin on pigem raskuseks kodunt eemalolek. Kaugus inimestest, kellega oled harjunud koos olema. Kodumaale on jäänud pered, väikesed lapsed, vanemad, kes ootavad. Pigem see eemalolek kodust on väsitav, teadmine, et ei saa aidata neid, kes vajaksid vahest sinu abi.
Hindan kõrgelt kodudes ootavaid lapsi ja naisi, kes toetavad siinolijaid, samas loen kurbusega teinekord parastavaid kommentaare ja süüdistusi, kus neid, kes teevad oma tööd, nimetatakse okupantideks ja kurjategijateks. Ka need, kes siin on, vajavad kaitset inimeste eest.
Oled öelnud, et Sulle meeldib kaplanaadis teenides võimalus korraliseks eneseanalüüsiks ja tagasisideks kolleegidelt. Oled nimetanud, et seesugune süsteem peaks ka kirikus rahulikult ja mõnusalt toimima. Miks see võiks nii olla ja kuidas Sulle tundub, miks taoline süsteem praegu veel ei tööta?
Kaitseväes teenistust alustades sattusin täiesti uude olukorda, mida ma kogudusi teenides polnud kogenud. Siin polnud kiriku kaitsvaid seinu, polnud ka inimesi, kes oleksid olnud veendunud koguduseliikmed. Olin maailmas, kus tuli ise hakkama saada. Vähene kogemus vaid erialaohvitseride baaskursuselt, mille läbisin Paldiskis. Abiks väike sissejuhatus kohalikust elust, mille sain oma eelkäijalt Peeter Partsilt.
Iga päev tuli oma tegemistest aru anda ja rääkida plaanidest, mida järgmisel päeval teed. Polnud võimalik, et istud, käed rüpes, ja ei tee midagi. Siin ei saanud valida, et kui täna ei jõua, siis teen homme. Kümned näod koosolekul kuulavad, mida oled teinud. Samas ei pea muretsema, et pole neid, kes ei puutu kokku sellega, mida teen.
See õpetas olema konkreetne, sest tühje sõnu ei armastatud. Isegi sõdurivande lugemise tseremooniaks anti ülesanne selge sõnastusega «kaplan loeb midagi ja lühidalt». Siin tuli alati meelde Elmar Salumaa ütlemine: «Lühidalt on palju raskem rääkida kui pikalt.» Siis tuli olla konkreetne ja arvestada kuulajaskonnaga, kellest suurem osa ei ole kirikuga seotud.
Tagasiside on sageli napisõnaline, kuid väga konkreetne. Selgelt saab aru, kas see, mida oled teinud-rääkinud, on läinud kaadrile ja ajateenijatele korda või peetakse seda halvaks. Kaitseväes on vaieldamatult üks paremaid enesetäiendamise võimalusi ja seda tuleb regulaarselt teha. Siin ei saa öelda, et olen tööga hõivatud või pole aega. See aeg tuleb leida, sest enesetäiendamine kasvatab professionaalsust kogu kaitseväes.
Tuli harjuda ka mõttega, et siin hinnatakse personaalselt iga ohvitseri ja seda teeb otsene ülemus. Oleks naiivne loota, et hindeid pannakse siin lihtsalt niisama. Poleks paha, kui kirikuski toimuks näiteks iga kolme aasta tagant nn hindamine, kus vaaetakse, mida oled teinud, kas oled ennast täiendanud, milline on töö resultaat jne. Peale selle peame tegema iga aasta teste, kus kontrollitakse meie erinevaid oskusi, aga ka seda, kas oleme oma kodumaa ees ausad.
Füüsilised testid ja arstlik läbivaatus nõuavad tähelepanu pööramist oma tervisele. Selge see, et kõike ei saa üks ühele üle kanda kirikule, selleks puudub ka vajadus. Kuid see, kuidas hinnatakse meie tööd, tooks tulu kogu süsteemile. Samas ei taha ma anda hinnanguid, miks üks või teine süsteem täna veel ei tööta, ilmselt ei olda selleks veel valmis.
Palun kõnele veidi oma perekonnast.
Mul on vedanud oma abikaasa Eleniga, kes minu tegemisi on toetanud pea 27 aastat. Üksi ei saavutaks pooltki seda, kui poleks kõrval inimest, kes mõistvalt toetab ja aitab vedada ühist koormat. Ta on aidanud edendada kirikuelu kogudustes ja suutnud silma peal hoida kodustel tegemistel. Viimastel aastatel, kui töö on mind viinud kodust kaugele, on ta kogu koduelu ja sellega seotud asjaajamisi pidanud kandma. Ta peab paljusid asju otsustama minuga läbi arutamata.
Siin kaugel olles on tänuväärne see, et saab internetis vahetada kiirelt kirju ja suhelda. See kergendab natuke eemalolekut teineteisest. Vaid laste pealt näed, kui kiirelt on aeg edasi liikunud. Nad on vahepeal suureks kasvanud ja tütar Raahel elab rohkem iseseisvat elu, kasvatades pisitütart Miat. Poeg Melkisedek on teinud vahepeal läbi ajateenistuse kaitseväes ja jätkab nüüd õpinguid, mis enne seda pooleli jäid. Ja nii nagu poistele vahest omane, vaimustavad mingil perioodil elus masinad ja nende hingeelu.
Kuidas Sa fotograafia juurde jõudsid?
Pildistamist alustasin juba varajases nooruses vast vanema venna Erichi abiga. See võis olla viie-kuueaastaselt. Esimene kaamera oli Smena 8M ja pikad õhtud möödusid pimikus pilte paberile saades. Aga minu püüdlused fotoalal olid lünklikud ja ebaprofessionaalsed, pigem enese otsimine, kirg teha midagi uut. Siis tekkis aastateks pikk paus, kuni taas kaamera kätte võtsin. Siis oli selleks fotoaparaadiks Kiiev.
Pildistasime abikaasa Eleniga kahasse, millest lõppkokkuvõtteks sai kokku pandud ka üks näitus Võrus. Seejärel tegin taas pausi. Uuesti hakkasin tegelema fotondusega, kui asusin tööle kaitseväkke. Tollane Viru ÜJP ülem andis mulle korralduse, kuna siis olin ka teabeohvitser, et pean hakkama pildistama ja koguma vanu fotosid, mis puudutavad väeosa, et nendest teha pildiarhiiv.
Olen seda tööd jõudumööda teinud ega ole ka nüüd pooleli jätnud, kui väeosasid on vahetatud. Pildistan nüüd küll rohkem endale ja seda, mis hingele huvi pakub. Näituseks vormistanuna olid tööd viimati üleval Tallinnas Haabersti sotsiaalmajas. Löön jõudumööda kaasa fotokonkurssidel. Aeg-ajalt leian mõne oma pildi ajakirjast ja ajalehest.
Mõnikord satun jäädvustama pidulikke sündmusi. Hetkel aga pean oluliseks võimalust pildistada kordumatuid hetki rindefotograafina. See on valdkond, mis mind huvitab, ja samas on see nišš Eesti fotograafias praktiliselt täitmata.
Millised on Su plaanid edaspidiseks?
Esimene tõsine plaan on tulla kogu koosseisuga tervelt koju tagasi. Eestisse jõudes algab argine askeldamine, anname varustuse ära ja siis siirdume tagasi väeossa oma igapäevast tööd tegema. Aga enne tööleasumist tahaks muidugi natuke puhata, nautida kodumaad. Meie toite: soolaheeringat, musta leiba, kilu, hapukurki ja ära ei ütleks ka väiksest topkast valgest viinast.
Tuletada meelde, kuidas meri lõhnab ja lained vastu kaldakive loksuvad, näha rohelisi niite, kuulda metsa kohisemas, kõndida rabavaikuses ja muidugi pildistada. Unustada mõneks ajaks päikesekuumus, liivast tiine õhk, kuulide plaksud peakohal. Nautida vaikust ilma helikopterite ja lennukite mürata. Olla koos oma lapselapse Miaga, kes ootab päevast päeva vanaisa kojutulekut.
Kui koju jõuad, kas juubelit ka pead?
Ma ei tea, ausalt, ma ei tea … Kui ma ise peaksin otsustama, siis ei tähistaks sünnipäeva, ma ei armasta sünnipäevasid, pole neid kunagi eriti pidanudki, nad alati tuletavad meelde aja kiirust ja annavad mõista, kui üürike on aeg, mis nagu liiv sõrmede vahelt pudeneb.
Mitte, et ma oma aastaid peaksin häbenema. Arvan, et kõik, mis ma olen teinud või tegemata jätnud, on olnud ilmselt minu kasvamisele vajalik. Pigem ma tunneksin kimbatust külaliste ees. Kuidas olla, mida ütelda…
Mari Paenurm

Endel Apsalon
Sündinud 6. mail 1961
Ordineeritud 2. novembril 1984
Töötanud Mõisaküla, Karuse, Lihula, Martna, Hanila, Räpina ja Mehikoorma koguduse vaimulikuna
Abielus Eleniga
Lapsed Raahel ja Melkisedek
Eesti kaitseväe kaplan staabi- ja sidepataljonis
Missioonil Afganistanis teist korda