Kirik osales aktiivselt Eesti Kongressi töös

Tänavu möödub 35 aastat Eesti Kongressi loomisest, milles osales mitmeid EELK vaimulikke ja koguduste liikmeid. Viis aastat tagasi kirjutas kiriku osast iseseisvuse taastamise protsessis kirikuloolane Riho Altnurme („Eesti Kongress 30“, toimetaja Teet Korsten). Autori loal avaldame artikli.

Vaimulike aktiivne osalemine poliitikas Eesti taasiseseisvumise ajal kulmineerus Eesti Kongressiga, mida oldi Eesti kodanikke registreerides ette valmistatud. Luteri kirik on üllataval kombel olnud ka Eesti Kongressi materiaalne toetaja – annetades 100 000 rubla märtsis 1990.

Võis tunduda, et hilisem loosung „Eesti tuleb tagasi“ tähendab ka Eesti vaba rahvakiriku tagasitulekut. Kirik pakkus abi idealistlikule poliitilisele algatusele, toimides aastasadade traditsiooni kandes kogukonna keskuste võrguna, sõltudes siiski kohalike vaimulike aktiivsusest ja huvist.

Võis tunduda, et hilisem loosung „Eesti tuleb tagasi“ tähendab ka Eesti vaba rahvakiriku tagasitulekut.

Vaimulikud tegid kongressil oma põhitööd. Luterlastest vaimulikud (teised kirikud polnud esindatud) pidasid kongressil palvusi – kõik istungid algasid ja lõppesid palvusega.

Esimese istungi avapalvuse pidas Jaan Kiivit, hilisem peapiiskop, kes oli tollal Pühavaimu koguduse õpetaja ja ühtlasi Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee liige. Ta ütles oma kõnes: „Ükski rahvas pole sündinud orjaks, teiste tallata, vaid iseseisvaks, kelle kohus on ise oma elu korraldada, saatust määrata, et täita oma kohta rahvaste peres. See on Jumala tahtmine.“

Nii anti kongressi saadikute tööle teoloogiline põhjendus. Esimese istungjärgu lõpetas väliseestlasest pastori Thomas Vaga juhitud palvus. Üldjuhul olid need vaimulikest saadikud, kes palvusi pidasid, külalistena astusid üles Kaarli koguduse õpetaja, hilisem piiskop Einar Soone ja Välis-Eesti kiriku peapiiskop Udo Petersoo.

Ükski rahvas pole sündinud orjaks, teiste tallata, vaid iseseisvaks, kelle kohus on ise oma elu korraldada, saatust määrata, et täita oma kohta rahvaste peres. See on Jumala tahtmine.

Viimase istungi lõpetas tollase Põltsamaa koguduse õpetaja, tänase Tartu piiskopi Joel Luhametsa juhitud palvus, kes on meenutanud: „Kõige meeldejäävamad hetked kongressi töös olid palvused“ – ja seda just avalike palvuste harjumatuse tõttu.

Ilmselt polnud vaimulikud kongressile valitud siiski palvuste pärast, kuigi ka vaimulikul taustal võis oma roll olla. Need 24 vaimulikku (kandidaate oli rohkem) olid tegutsenud aktiivselt poliitikas. Nad olid oma vaimulikuteed alustanud nõukogude ajal, mil ainuüksi enese avalikult kirikuga sidumine tähendas poliitilist akti.

Neis oli poliitilise opositsiooni vaimu. Pilistvere õpetaja Vello Salum, kes paistis vaimulike seas silma teravaimate sõnavõttudega kongressil, oli nõukogude ajal kirjutanud käsitluse „Kirik ja rahvus“.

Võib-olla ei olegi rahulikel ja stabiilsetel aegadel vaimulike ülesanne olla poliitilistel barrikaadidel, ainult pöördelistel ja segastel aegadel võib see olla vajalik.

Kõige aktiivsem vaimulik nii Eesti Kongressil kui üldse taasiseseisvumisaegses poliitikas oli Kadrina koguduse õpetaja Illar Hallaste. Tema juhtimisel moodustati Eesti esimene kodanike komitee, ta oli esimese maakonnakomitee eesotsas ja kuulus peakomiteesse. Kongressi istungitel valiti ta korduvalt juhatusse, nagu ka Eesti Komitee juhatusse, juhtis üht olulisemat – kodakondsustoimkonda ning töötas välja rea eelnõusid.

Üks vaimulikest saadikutest, Järva praost Harald Meri, mõrvati varsti pärast esimest istungjärku. Lahendamata mõrval on kahtlustatud poliitilist motiivi.

Kirikul oli Eesti Kongressil hea võimalus ühiskonda laiemalt mõjutada. Tihti on öeldud, et edaspidi on kirik võimalused käest lasknud. Võib-olla ei olegi rahulikel ja stabiilsetel aegadel vaimulike ülesanne olla poliitilistel barrikaadidel, ainult pöördelistel ja segastel aegadel võib see olla vajalik.

Riho Altnurme

TÜ kirikuloo professor