Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirikureformi kavadest EELK loomise eel

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Märksõnad:  / Number:  /

Kolga-Jaani õpetaja Villem Reiman (1861–1917) oli üks neist, kelle ideedele tugines 1917. aastal alanud Eesti kirikuolude ümberkorraldamine.
Ado Grenzstein (1849–1916) propageeris kiriku jagamist keelelisel alusel.

EELK juubeliaastal on põhjust tagasi vaadata ka selle loomise eelsesse ajajärku. Just tolleaegsed ideed on jätnud oma jälje nii praegusaegsele kirikukorraldusele kui kiriku rollile Eesti ühiskonnas.

Ajast ja arust kirikuolud
Eesti oli XX sajandi algul majanduslikult ja haridustasemelt Vene impeeriumi eesrindlikke piirkondi, kuid Lääne-Euroopast jäädi märgatavalt maha. Sealt pärinevad liberaalsed, rahvuslikud ja sotsialistlikud ideed aga andsid ka haritud eestlastele inspiratsiooni oma identiteedi, maailmavaate ja ühiskondlike taotluste sõnastamiseks.
Ka kirikuelus oli mõndagi, mis nende meelest vajas ajakohastamist. Nuriseti selle üle, et tavalistel inimestel polnud peaaegu üldse sõnaõigust oma koguduse asjade otsustamisel. Hingekarjase nimetas paljudes kogudustes ainuisikuliselt ametisse üks kohalikest mõisnikest.
Mujal valis pastori kihelkonna kirikukonvent, mille liikmetest poole moodustasid mõisnike ja teise poole taluomanike esindajad. Nii jäi otsustamisel suur mõjuvõim ikkagi käputäie mõisnike kätte. Maata inimesed, keda oli tavaliselt koguduses üle poole, ei saanud aga üldse kaasa rääkida.
Üldkirik oli saksa ülemkihi kontrolli all. Põhja-Eesti kogudused kuulusid tollal Tallinnas asunud Eestimaa, Lõuna-Eesti omad aga Riias tegutsenud Liivimaa konsistooriumi alla. Mõlemad kirikuvalitsused olid allutatud baltisaksa mõisnikke ühendanud rüütelkondadele.
Ka suurem osa kirikuõpetajatest olid sakslased ja paljud neist rääkisid eesti keelt kehvasti. See tekitas mõnigi kord karjase ja koguduse vahele lisabarjääri, eriti ajajärgul, mil rahvuslikud vastuolud esile kerkisid ja sotsiaalsete pingetega põimusid.
Eesti rahvuslikud ringkonnad tegid seetõttu kihutustööd, et kogudustesse valitaks rohkem eestlastest pastoreid. Näib, et lihtsatele inimestele polnud hingekarjase rahvus isikuomaduste või vennastekoguduse ringkondade puhul usuliste vaadete kõrval siiski alati nii oluline.
Kui aga mõisnike eestvõttel rahvale vastumeelset kirikuõpetajat taheti ametisse panna, puhkesid mõnigi kord rahutused, näiteks 1890. aastatel Koerus, Põltsamaal ja Äksis. Rahvahulgad ei lasknud ametisse seadmise teenistust alustada ning mõnikord olid vaimulikud sunnitud põgenema, sest neile ähvardati naha peale anda.
Taolised sündmused viitasid paljude eestlaste meelest ilmekalt kiriku reformimise vajadusele. Eelkõige oli nende arvates vaja anda rahvale õigus koguduste ja kiriku juhtimises kaasa rääkida.

Reformikavad
Lähema pildi EELK loomise eelse kirikuelu probleemidest ja tollal esitatud mitmesugustest reformikavadest leiab huviline kirikuloolase Riho Saardi selleteemalisest monograafiast. Siinkohal peatugem põgusalt kahel tuntumal, mille autoriteks olid Ado Grenzstein (1849–1916) ja Villem Reiman (1861–1917).
Grenzstein oli andekas ajakirjanik ja kirjamees, keda paljuski ülekohtuselt on peetud venestuspoliitika toetajaks. Ajalehe Olevik toimetajana jäi ta võitluses mõjuvõimu pärast eesti rahvuslikus liikumises alla Postimehe ringkonnale ning lahkus 1901. aastal välismaale.
Oma kirikureformi projekti avaldas Grenzstein saksakeelses raamatus „Herrenkirche oder Volkskirche“ (Härraskirik või rahvakirik, 1899). Tegemist on baltisaksa ülemkihi nurjatusi sarjava üllitisega, kus ainult muu hulgas ka kirikuelu väärnähteid kirjeldatakse.
Autor jõuab aga veendumusele, et rahvustevahelised suhted on sakslaste süül sedavõrd halvad, et ka siinne luteri kirik tuleb keelelisel alusel kolmeks jaotada. Ta teeb ettepaneku luua täiesti eraldi konsistooriumid eesti-, läti- ja saksakeelsete koguduste tarvis, mis oleksid isemajandavad ja peaksid ülal omaenda teoloogilist õppeasutust.
Ka Villem Reimani panus Eesti kultuurilukku on olnud mitmekesine. Ta oli karskusliikumise ja seltsielu edendaja, ajaloouurija ning rahvuslik-liberaalseid vaateid propageerinud kirjamees. Et Reiman pastorina Kolga-Jaani kogudust teenis, oli talle ka kirikuelu tuttav ja südamelähedane teema. Sellest annab muuhulgas tunnistust varjunime Protestant all Postimehes novembris ja detsembris 1905 ilmunud kirikureformi propageerinud artikliseeria.
Reiman väidab seal, et rahva kirikule lähendamiseks ja usuelu elavdamiseks on vaja ellu viia liberaalseid reforme. Eelkõige tuleks kirik vabastada riigivõimu kontrolli alt ning muuta sinna kuulumine vabatahtlikuks. Ka ei peaks kiriku ülalpidamine põhinema koguduseliikmetelt sunniviisiliselt nõutavatel kohustustel.
Erinevalt Grenzsteinist ei pea Reiman vajalikuks kiriku jagamist rahvuslikul alusel. Küll eeldab aga rahvale lähemale tulemine tema hinnangul seda, et ka eesti keelest saaks kiriku asjaajamiskeel. Seetõttu oleks otstarbekas eestlaste asuala ühendada ühe kirikuvalitsuse alla. Ka Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud peaksid edaspidi eesti keelt valdama.
Koguduses tuleks Reimani meelest hääleõigus anda kõigile, kes on vabatahtliku kirikumaksu tasunud ja pole kandnud „häbistavat“ kohtulikku karistust. Täiskogu valib koguduse nõukogu, kes omakorda valib ametisse pastori ja teised töötegijad ning korraldab koguduse majandusasju ja usulist elu. Samuti valib nõukogu ilmiksaadikud maakondlikule ning üle-eestilisele sinodile. Viimasel valitaks omakorda kirikupea (kindralsuperintendent) ja kirikuvalitsuse liikmed.

Muudatused jäid hiljaks
Nende ettepanekute tegemise ajal möllas Vene impeeriumis revolutsioon, mis sisendas lootust, et olud muutuvad vabamaks ja peagi on võimalik reforme ellu viia. Teisalt näitas revolutsioonisündmuste vägivaldsus ühiskondlike pingete tõsidust.
Ka Eestis ja eriti Lätis andsid revolutsiooni ajal tooni radikaal­sed pahempoolsed meeleolud. Ajal, mil ilmusid Reimani artiklid, toimus siinmail mõisate põletamine. Astuti välja ka kiriku vastu, mida samuti tagurliku ühiskonnakorraldusega seostati.
Mõnel pool segati jumalateenistusi või tarvitati pastorite kallal vägivalda. Reimangi pidi kibedusega tunnistama, et paljud eestlased ei tundnud enam kiriku reformimise vastu huvi, vaid pöörasid sellele lihtsalt selja. Radikaalide tegusid taunis ta aga sama kirglikult kui härraskiriku säilitamise pooldajate omi.
Pärast revolutsiooni mahasurumist räägiti kirikuringkondades muudatuste vajalikkusest küll edasi ja ka paljud sakslased möönsid, et väiksematest järeleandmistest eestlastele ja lätlastele pole pääsu. Mitmel põhjusel aga tegudeni ei jõutud.
1905. aastal esitatud ühiskondlikud nõudmised tõusid taas avalikult päevakorrale 1917. aasta revolutsiooni ajal ning pärast Eesti iseseisvumist õnnestus paljud neist ellu viia. Muu hulgas läks ka luteri kirikus võim eestlaste kätte ning kirikukorralduses võeti EELK asutamisel suuresti eeskujuks Reimani ettepanekud. Mõnedki neist on kasutusel tänapäevalgi. Iseasi, kui hästi need praegu täidavad oma esialgset eesmärki, milleks oli tavaliste koguduseliikmete sisuline kaasamine kirikuasjade otsustamisse.
Veelgi tähtsam on aga see, et osalt ehk just kirikureformiga viivitamise tõttu võõrdusid paljud eestlased kirikust. Pole ka ime, sest omaaegset kirikulehte Ristirahva Pühapäevaleht lugedes võib hästi aimu saada, kuidas tolleaegsed kirikutegelased rahva hinge ei mõistnud. Selmet püüda aru saada, milles olid poliitilise rahulolematuse ja ka kirikust kaugenemise sotsiaalsed põhjused, kaldusid paljud neist kõiges süüdistama kõlbelist allakäiku ning sotsialistide ässitustööd.
On iseloomulik, et just pärast 1905. aasta revolutsiooni vähenes Eestis märgatavalt kirikuelus osalemine. Eriti puudutas see noori ja harituid, kes seda enam võtsid omaks tollal moes olnud vasakpoolseid õpetusi. Just sellele kiriku suhtes üsna leigele või koguni vaenulikule põlvkonnale langes aga suuresti osaks iseseisva Eesti ülesehitamine.
Villem Reiman sai aru, et kirikukorralduse muutmine ei tooks üleöö rahvast kirikule lähemale. Küll aga lootis ta, et see loob aluse olukorra järkjärgulisele paranemisele.
Tagantjärele tundub aga, et tulevikku nägi paremini ette Grenzstein, kes juba 1905. aastal nentis: „Kodumaa kiriku vana halva korra vastu kaua asjata sõdides, ütlesin ma viimaks herradele nende eneste keeles: Herrad, rahvas ootab mõrsjaliku igatsusega seda tundi, mil ta herrakiriku asemel rahvakirikusse võib astuda. Tehke selle uksed lahti! Kui mitte, siis tuleb aeg, mil teie seda küll teete, mil rahvast temast aga eemale jääb.“
Tõepoolest tundub, et omaaegsel reformidega viivitamisel on oma osa selles, et Eestis mängib kirik tänapäeval ühiskonnas väiksemat rolli kui mitmel pool mujal.
Rain Soosaar