Kohustuslik usundiõpetus kui esimene pääsuke

Nii rahvahääletus kui kohustuslik (mittekonfessionaalne) usundiõpetus on tundlikud küsimused, mille puhul on kerge tulema vastandumine, temaatika moonutamine ja emotsionaalne ülevõimendamine. Kui toetada üht mainitutest või mõlemat korraga, siis tasub hoolikalt koguda toetust nii sõprade kui vaenlaste hulgast ning soovimatuid sõnumeid vältida.

Kui praegu vaid 14% noortest on oma haridusteel läbinud usundiõpetuse kursused, siis seda ei tasu selgitada Nõukogude ajast pärit usuvastaste ühiskondlike hoiakutega (Joel Luhamets, „Usundiõpetus kohustuslikuks õppeaineks“, Eesti Kirik, 12.12.2023). Kui muutust tahta, siis tasub toonitada seda ühiskondlikku hoiakut, mis muutust toetab. Kohustuslikule usundiõpetusele on ühiskonnas toetus – „Elust, usust ja usuelust 2020“ küsitluse tulemuste põhjal 58,4% vastanutest oli nõus või pigem nõus küsimusega: „Kuivõrd nõustute, et maailma usundeid tutvustav usundiõpetus võiks Eesti koolides olla kohustuslik aine?“ (Marko Tiitus, „Usundiõpetuse küsimuses peaks oma arvamuse ütlema rahvas“, ERR, 12.12.2023).

Temaatikat on seostatud rahvaalgatuse peamiste eestvedajate/eestkõnelejate – EELK, EELK peapiiskopi Urmas Viilma ja EELK piiskop electus‘e Marko Tiituse – huvidega (nt kasvatada liikmeskonda). Ka selle konksu otsa ei tasu langeda. Usundiõpetusest koolis on räägitud 30 aastat. Peamised poolt- ja vastuargumendid ning küsimused seoses otsuse elluviimisega (kui palju on õpetajaid, kas õpetajad saavad koormuse) olid enam-vähem samad juba siis, kui ma veerand sajandit tagasi oma toetust usundiõpetusele avaldasin (Alar Kilp, „Religiooniõpetus gümnaasiumi“, Postimees 15.11.1998). Küsimus ei ole ühegi kiriku huvist, küsimus on ühes õppeaines ning iga õppeaine koolis on küsimus teadmistest, haritusest, inimeste, maailma ja kultuuride tundmisest.

Minu jaoks on usundiõpetuse õppeaine koolis sarnane usuteadusega ülikoolis. Usuteadus on ülikoolis eraldi aines, eraldi õppekava, eraldi teadus. Usundiõpetus peaks samamoodi olema eraldi õppeaine koolis. Mõlemat on vaja ning kumbagi ei saa käsitleda ammendavalt „kõigis ülejäänud ainetes/erialadel“. Seetõttu ei mõista ma usuteadlast või usuteaduse haridusega arvamuskujundajat, kes ei poolda mittekonfessionaalset usundiõpetust koolis. Nad on samast puust. Loogiline oleks toetada puu igat oksa, mitte valikuliselt vaid üht ja mitte teist.

Kuni 31.01.2024 saab Rahvaalgatuse kodulehel anda allkirja ettepanekule korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka. 1000 allkirja on laekunud, ent vaevaliselt. Võib-olla sellepärast, et ettepanek on seotud rahvahääletusega.

Ehkki sajand tagasi usundiõpetuse küsimus lahendati Eestis rahvahääletusega, on tegemist üsna ainulaadse juhtumiga. Rahvahääletusi on demokraatiates kasutatud küll pärast Teist maailmasõda rohkem kui enne seda – ja alates 1990ndatest veelgi enam –, kuid usundiõpetuse temaatilisi üleriigilisi rahvahääletusi pole ma märganud.

Ka tekitab rahvahääletus kui nähtus omaette Eesti ühiskonnas tugevaid tundeid. Kui meeleolud ühiskonnas lähevad teravaks, on meil tavaks otsida lahendusi pigem arutlevatest kogudest (ühiskondlik lepe, Jääkelder, Rahvakogu, Arvamusfestival, kliimakogud jne), mitte rahvahääletustest.

Kui kohustusliku usundiõpetuse teemal tuleks rahvahääletus, oleks see esimene vabalt valitud ajal ja teemal (ehk mitte sisuliselt möödapääsmatu, nagu olid põhiseaduse rahvahääletus 1992. ja Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletus 2003. aastal) korraldatav rahvahääletus taasiseseisvunud Eestis. Uus katsetus võib tekitada harjumuse.

Miks võiks just kohustuslik usundiõpetus olla rahvahääletuse esimene pääsuke (Eesti keele sõnaraamatu järgi on esimene pääsuke „uue nähtuse esmaesindaja“)? Ligi 15 aastat pole erakonnad valimisprogrammides enam seda teemat käsitlenud ning muud variandid on vist ammendunud.

Kohustuslik usundiõpetus võib küsimusena ka hästi sobida – see ei pruugi tekitada suurt üleühiskondlikku vastasseisu (kui hoida teemakäsitlust koolil, mitte kirikul, teadmistel, mitte usupraktikatel ja usuga seotud vaadetel) ning mitte seostuda muude päevapoliitiliste lõhestavate küsimustega (kui avalikku toetust väljendavad ka haritlased). Kui rahvahääletus peaks töösse minema, siis näevad selle protseduurireeglid ette ka korralikku teavitustööd. Alusetud kahtlused ja eelarvamused saaksid sellel perioodil vastused.

Alar Kilp

kolumnist