Kui ristirahvas on läinud suvekirikusse
/ Autor: Eimar Veldre / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: Juuli 2025 Nr 26 digileht /
Mitmetes kogudustes toimuvad talvel külmemal ajal jumalateenistused nn talvekirikus ehk sageli pastoraadis või mõnes muus kohandatud hoones. Mis aga toimub suvistel teenistustel, kas me vahetame kohta samamoodi või hoopis läheme lausa rändama?
Meil siin Paides on kuidagi kujunenud kombeks, et suvel läheb linnaelu vaiksemaks ja aeglasemaks. Kes liigub maale suvilasse või esivanemate tallu, kes puhkusereisile või ringsõidule – igatahes käiguvahetus on tuntav.
Ka kirikuelus on suvi vahetuseks aeglasemale käigule. Sügisest kevadesse rutakam ja tihedam marsilik rütm vahetub pigem vabakäiguga. Kirikusündmuste sagedasem aeg saab ajutiselt ümber. Jah, mitmed kontserdid leiavad aset suvekuudel kirikutes, meil siin Süda-Eestis Järva valla kirikute päevad. Aga üldine rütm näitab rahulikumat aega, olgu sellele osutavaks kasvõi armulaual käijate arv.
Kuhu siis ristirahvas läheb suveks? Võiks poolnaljatamisi öelda, et suvekirikusse, sest lõpuks me elus on määrav ikka usk, ja seda saab tunnetada, seda tugevdada ja selles ka nõrkust tunda igal pool. Eks üks võimalus suvekirikuks on ka külastada pühakoda mõnes teises paigas, kui olla parajasti kodukandist ära.
Proovin alati, kui pühapäeval satun olema võõrsil, osaleda paikkonna luteri kiriku teenistusel. Nii on meeles ehedalt mullusuvine olavipäeva aegu peetud Vormsi õhtune jumalateenistus, mis viis kojast välja vanale rootslaste kalmistule, või talvine käik Tartus, mis tõi mind Peetri kirikusse.
Või möödunudkevadine käik Rootsimaale Stockholmi, kus oli õnnistus saada osa eesti koguduse teenistusest ja selle järgsest kohvilauast.
Juba mõtlen põnevil, et millisele jumalateenistusele sel pühapäeval Tallinnas minna, kui laulupidu on mind me vabariigi pealinna toonud. Ikka suur kirik on meie luteri kirik, ja teised kristlikud konfessioonid oma kirikute näol avardavad me maailma ja osaduse võimalusi ristiinimestena veelgi.
Kuid on veel üks suvekirik, nagu ühed sajandivahetuse reklaamis kõlanud sõnaread tabavalt ütlevad: mida kaardi pealt ei leia, aga hea õnne korral võid sinna siiski sattuda. See võib olla maakodus tagatoas voodis pikutades raamatut lugeda, jõe ääres vuliseva vee saatel mõttevoolus kümmelda, lõkke ümber seltskonnas üksteisele rõõmsalt otsa vaadata ja naeratada.
Kohe kindlasti on selleks matkad ja retked, sh palverännakud. Need on paigad, kus me leiame rahu. Rahu on ülim, mida me elus peaksime taotlema, sest see annab ruumi armastuseks ja lahutab ka kibedama meele.
Seepärast soovin kõigile rahulikku suve ning toredat suvekiriku avastamist.
Eimar Veldre
Paide Püha Risti koguduse liige
