Kuidas valmib uus piiblitõlge?

Usupuhastuspühal, 31. oktoobril toimus Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Piibliseltsi koostöös EELK Usuteaduse Instituudi ruumes Piibli tõlkimisele pühendatud seminar.

Seminari eesmärgiks oli arutada, milline võiks olla ja peaks olema uus, eestikeelse Piibli 300. aastapäevaks valmiv tõlge. Seminaril pidasid ettekandeid Ain Riistan koos allakirjutanuga, Mihhail Lotman ning Kristiina Ross.
Järgnenud arutlusringis osales auväärne seltskond piiblitõlkimise, teoloogia, kirikuteenimise ja kirjandusega seotud inimesi: Vello Salo, Toomas Paul, Kalle Kasemaa, Peeter Roosimaa, Tauno Ernits, Jaan Bärenson, Matthias Palli, Meelis Friedenthal. Ürituse salvestas Kuressaare Pereraadio ning see on järelvaadatav kahe videofailina Tartu ülikooli televisiooni leheküljel (www.uttv.ee).
Seminar oli sisult intensiivne, ausalt küsimusi tõstatav ning ideederikas. Tooksin välja mõned dilemmad ja küsimused, mis arutelus esile kerkisid ning millele edaspidi vastuseid otsida.
Esmalt tuleb aga kindlasti tõdeda, et alates 1989. aastast on eestikeelse Piibli valik muutunud mitmekesiseks. Piibliseltsi piiblite kõrval on meil juba kasutada mitmeid üksikute piibliraamatute tõlkeid, mõnda isegi mitmes versioonis, eriti näiteks Vana Testamendi Psalme, mida on tõlgitud selle aja jooksul tervikuna kolm korda.
Kahtlemata on edaspidi küsimus selles, kas võtta suund sõnasõnalisele või vabamale tõlkele. Esimest ehk akadeemilisemat stiili esindab Eestis näiteks Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi tõlge 1989. aastast. Vabamaid, funktsionaalsemaid ehk näiteks hästi etteloetavaid tõlkeid esindavad Vello Salo ja Indrek Hirve Pirital tehtud tõlked, aga ka misjonile suunatud ja heas eesti keeles Uue Maailma tõlge.
Taustaks tuleb nimetada asjaolu, et Piibel püha sõnana eeldab paljude arvates just sõnasõnalisemat tõlget. Akadeemilises maailmas pooldatakse žanrierinevuste ning tekstiprobleemide kajastamiseks samuti sõnasõnalisemat tõlget. Teisalt peab Piibel olema hästi loetav, isegi hästi ette loetav, ning see eeldab jällegi vabamat tõlget.
Selliste küsimustega on seotud loomulikult ka eesti keele küsimus, mida tõlkimisel kasutada. Milline keeleregister valida, kellele peaks tõlge olema oma keelevalikuga kõige lähemal. Ka see, kas uus piiblitõlge peaks olema mingis mõttes keelesündmus, on ju kogu Eesti piiblitõlke ajalugu vaadates endiselt õhus.
Piiblikirjanduses on esindatud teatavasti suur hulk erinevaid žanre, osa tekste on proosa-, osa luule- ning osa mõnes segavormis. On jutustusi, laule, palveid, vanasõnu, kuulutusi, seadusepügalaid. Nende žanrierinevustega tuleb vähem või rohkem arvestada – küsimus on vaid, millisel määral. Kas ühtlustada stiili läbi kogu Piibli või minna hoopis nii kaugele, et iga raamat ja tekstilõik on oma äratuntava stiiliga?
Jätkuvalt on küsimus ka selles, et kui tõlkjaid on mitu, siis kas lasta neil rahumeeli oma tõlkestiili hoida või seda tagantjärele ühtlustada. Võib lasta ka teatud žanri esindavaid tekste tõlkida ühtedel ning teisi teistel tõlkijatel.
Küsimus, kas eelistada rohkelt kommenteeritud või väheste märkustega väljaannet, sai seminaril enam-vähem ka vastuse. Kuna üha rohkem kasutatakse Piiblit nutiseadmetes ning aastaks 2039 on see tendents ilmselt tuntavalt süvenenud, siis saab märkuste hulka iga teksti juures kasutaja ise valida. Tasub juba praegu mõtelda sellele, et tulevased piiblid avaldataksegi esmalt elektrooniliselt ning paberil ilmuvad väga spetsiifilised väljaanded, näiteks juubelipiibel uhkelt kaunistatud väljaandena.
Soovin lõpetuseks nimetada aga seda, et kõige rohkem otsustab uue eestikeelse Piibli saatuse inimressurss, mis meie väikeses ühiskonnas on kasutada. See on napp, ning need vähesedki on hõivatud igapäevatööga. Meie ühiskonna ja kirikute esimene ülesanne on hoolitseda seega tõlkijate järelkasvu eest.
Juubelipiiblini jäänud 24 aastat on lühike aeg, aga piisavalt pikk, et kasvatada uus põlvkond asjatundlikke, nii Piibli algkeeltes, eesti keeles, teoloogias kui tõlkekultuuris haritud tõlkijaid. Andekaid noori on meil igatahes küllalt. Tartu ülikooli usuteaduskonnas on sellist tööd noortega juba kaua tehtud, nüüd on võimalus võtta veelgi programmilisem suund.
Urmas Nõmmik,
Tartu ülikooli
Vana Testamendi ja semitistika dotsent